28 April 2017

Stiilist III osa: mina läbi aja

Et minna edasi, peab vaatama ka tagasi...

Ma tahan tänada tagasiside eest, mis nii siin kommentaarides, Facebook'is kui ka telefoni teel minuni on jõudnud kahe viimase postituse osas. Mul on nii hea meel, et teema kõnetab, paneb mõtlema ja kaasa arutama ning selle käigus saan mina veel häid mõtteid ja vaatenurki juurde. 

Mõni inimene ongi kohe stiilne nagu Tiiu ka kirjutas. Vahet pole, mis tollel seljas on, sisemine enesekindlus, hoiak ja muu müsteerium muudab nad stiilseks ja pilkupüüdvaks. Ma tahan ka selline olla! Ilmselgelt pean selle nimel natuke rohkem vaeva nägema, aga ma olen juba mitmeid aastaid arvanud, et ma olen nagu hea vein - ajaga muutun järjest paremaks. Oh sa raks, milline püss ma viiekümneselt, kuuekümneselt või hoopis kaheksakümneselt siis olen! :) 

Ajaga paremaks, ilusamaks ja targemaks muutumise taga on puhas töö: õppimine, jälgimine, uurimine ja puurimine nii endas kui endast väljas. Ausalt öeldes ei tulegi mulle meelde hetk, mil hakkasin ise teadlikult endale riideid valima. Mäletan ainult seda, et üheksanda klassi lõpuaktuseks murdsin pead päris kaua - ega raha nii väga polnud, valikut väikses linnas ka mitte. Tol hetkel leidsin endale ühe suhteliselt tavalise aga piduliku muljega pluusi ja maani mustast sametist seeliku. Jala otsa said rihmadega kõrge ja laia kontsaga kingad (midagi platvormikingade sarnast) - kõndida nendega ma ei osanud. Ütleme nii, et oleks saanud hullemaid valikuid teha eriti kui vaatan tolle aja igapäevaseid fotosid:

Siis, kui Backstreet Boys'i bändiliikmed veel ilusad ja noored olid. Ema kleit, meeste vest. Prillid isa poolt vähemalt 5 korda kokku tinutatud.

Keskkooli lõpuaktusele läksin täiesti teadlikult (kes nüüd ei julge, see edasi ei loe!) tikanditega kaunistatud sinistes teksades. Valge volangidega pluus ja sinine tikitud vest oli peal. Ma olin hiiglama rahul enda välimusega! Ema kõrval istus aga üks naisterahvas, kes nähes mind tunnistuse järgi kõndimas hüüatas ehmunult: "Issake, teksades!" Ma kandsin need teksad pärast ribadeks ja olin oma praktilise loomusega hullupööra rahul - must sametseelik oli selleks ajaks kolm aastat kapis seisnud. 

Põhiline muutus mu stiilis toimus prillidest vabanemisel. Ma sain ju nägijaks! Lisaks avardus mu maailmapilt tänu rohkele reisimisele - ma eelistasin küll mugavalt riietuda (teksad, pusa vms või t-särk, tossud) aga natuke nagu tahtsin ikka hea välja näha kah. 

Pea 10 aastat tagasi. See seelik on siiani üks mu lemmikuid. Mokassiine mul jalatsikapis lausa kolm paari - mugavad ja sobivad mulle jalga.


Vanu fotosid lapates võikski öelda, et mu igapäevane stiil oli teksad-särk kombinatsioon, jalas tossud. Pidulike ürituste puhul oli katastroof enamasti - ei osanud istuda, astuda ega kaamera poole kenasti naeratada. Rõivad ei sobinud kokku või olid kahtlased. Minulikku ja stiilset pole ühelgi pildil.


Natuke vähem kui 10 aastat tagasi :) Tüüpiline minu riietus: teksad, särk, kampsun ja ebatüüpiliselt roosa vest.

Samas stiilis asju olen tänaseni kandnud. T-särgid on natuke paremad (mitte need lohvakad enam), tossude asemel on kingad, suviti madalad rihmikud. Värvid on muutunud minu jaoks sobivamaks. Kuhu siit edasi?

Täitsin erinevaid stiiliküsimustikke, et vaadata, mida internet minu stiilist arvab. Mõni vastus ajas ikka täitsa naerma - üks arvas näiteks, et mu stiil on grunge... Sulgudesse oli kirjutatud veel: Smells like teen spirit? Noh, selle peale tuli kohe meelde, et kunagi ühikas elades oli meil seal grunge stiili esindajaid päris mitu. Seda laulu kuulati ka. Mina ainult ei kuulanud. Hiljuti pidin sama loo nime ja esitajat arvama ja ma ei osanud midagi pakkuda. Abikaasal oli hämming. Mul on siiani hämming aga ses osas, et peale kuulamist on mul see laul hetkega peast läinud. Ilmselgelt grunge ma ei ole. 

Teine, mis sai kiirelt välistatud on boheemlaslik stiil. Mulle küll väga meeldib nende rõivaid vaadata, sest need on nii huvitavad, aga enda seljas ma neid ette ei kujuta. Mingid üksikud elemendid võivad aga minu stiili sobituda küll. Topshopi netipoe pikk küsitlus aga arvas, et ma olen tomboy stiili esindaja. Jällegi - mõned elemendid sealt on väga ägedad aga ei - ükski nendest pole täielikult minuga kooskõlas. Küll oleks lihtne, kui mõni selgelt eristuv stiil mind tervenisti kõnetaks!

Sportlik võib mu stiil ka tihti välja näha.

Enamasti tuli küsimustikest välja, et olen klassikalise stiili esindaja. Lisaks natuke chic (šikk?) ja sportlik ka. Nii mulle täitsa meeldib. Classic casual outfits otsingusõnad annab palju mulle meelepäraseid tulemusi. Smart casual rõivakomplektid näevad enamasti just sellised välja, mida tahaks erinevatel kohtumistel ja mitte pidulikel üritustel kanda. See on just see osa, milles ma end kõige ebakindlamini tunnen. 

Mul ei oleks midagi selle vastu, et Kate Winsleti või Angelina Jolie moodi välja näha :) Ma ainult ei saa aru, miks pildi alla Carla Bruni on kirjutatud.

Minu eelistused väidetavalt. Olen täitsa nõus, et nii võiks olla :)

Otsisin siin välja riideid, mis mulle väga meeldivad ja mida ma tahan kindlasti edaspidi kanda. Nende abil on ehk lihtsam oma rõivastuse suunda kindlaks määrata. Ma avastasin, et tunnen puudust oma nahktagist. Mulle meeldivad viltuste lukkudega jakid. Mulle meeldivad bleiserid. Mulle meeldivad mustad sirge lõikega teksad. Ma eelistan ühevärvilisi kroogetega või tekstuurseid riideid mustrilistele. Kui on muster, siis peaks olema see kombineeritud ühevärvilisega, et üldmuljet rahulikumaks muuta. Mulle meeldib rokitšiki riietusest palju elemente - needid, narmad, nahk. Ma kavatsen sellest stiilist elemente oma riietusse tagasi tuua, sest see sobib mu ülejäänud eelistustega (kuulata rokkmuusikat, ka metalit). 
 
 
 
Super girly kindlasti ei ole iseloomustus minule. Lihtsus küll :) (Allikaks Seventeen, mis on ilmselgelt noorematele inimestele mõeldud)
 

Mis edasi? Kui ma olen suutnud oma stiilisuuna selgeks mõelda, kavatsen kokku panna nn põhigarderoobi, kus pea kõik asjad sobivad omavahel kokku. Esialgu suveks mõeldud variant, suve jooksul aga tuleb kokku panna ka talveks mõeldud variant ning leida sinna juurde sobivad üleminekuriided. Eestis on ikkagi neli aastaaega (mis sest, et vahel võib päeva jooksul kõiki nelja näha) ja mu garderoob peab nendele vastama. Lisaks tahan leida endale need pilkupüüdvad esemed (statement pieces), mis iseloomustaksid mind. 
 
Mu stiil võib klassikaline olla, aga lilleline kindlasti mitte. Selle kevade stiilisoovitustest ma küll ühtegi järgi proovima ei hakka. (Allikas jällegi Seventeen, nad lihtsalt ei arvestanud, et minusugused ka sinna lehele satuvad :D ).
 

Järgmine käik on poodi rõivaid proovima. Lisaks vaatan üle oma lõigetekogu ja otsin välja need, mis mu põhigarderoobi sobivad. Siis tuleb kangad üle käia. Kui rada selge, hakkan õmblema. Täpselt neid asju, mis toovad eduelamuse ja naeratuse näole!

See dressikas on abiks suuna otsimisel - mulle meeldib viltune lukk, kapuuts ja see ühevärviline külg. Nüüd võiks samas stiilis (ehk ilma kapuutsita) jaki ka õmmelda :)

25 April 2017

Stiilist. II osa: kaal, kehakuju, millega arvestada?

Ma olen koguaeg mõelnud, et kui ma kunagi saledaks saan (nagu see juhtuks iseenesest), siis ma olen stiilne, ilus, näen hea välja ja komplimente muudkui sajab. Noh, minuga seda veel juhtunud pole. Saledaks saamist, see tähendab. Ilus olen ma loomulikult, komplimente saan ka kui olen puhtad riided selga pannud. Stiili (ja stiilne olemise) kallal teen hetkel aktiivselt tööd nagu näha...

Igal juhul jäin mõtlema, et kas tegelikult ka stiilse ja suurepärase väljanägemise jaoks pean ma normaalkaalu alumises otsas olema ja kindlasti XS või S suuruses riideid kandma? Kas väiksem riiete suurusnumber annab mulle kohe hea stiilitaju ja oskuse seda enda peal kasutada? Kuidagi on selline seos kuskile mu ajusoppi tekkinud ilma, et ma selle üle reaalselt arutlenud oleks.

Reaalsuses tavalisi inimesi nähes ei võrdu suurusnumber üldse hea väljanägemisega. Tähtis on hoopis riiete sobivus su kehale. Nii nagu S suuruses riideid kandev inimene võib täiesti katastroofiline välja näha, oskan ka mina (USA-s ehk M, Itaalias XXL suuruses rõivastega) oma välimusega teisi šokeerida. Ma võin end paar numbrit jämedamaks riietada, aga sobiva rõivastusega paar numbrit väiksemaks muuta (puhas silmapete ja spandeks). Ma võin olla stiilne ja kokkusobivate rõivastega alati sõltumata numbrist, mis mulle parasjagu kaalult vastu vaatab.

Seega loon peas uued seosed:  

kaalunumber ei määra, kas oled stiilne või mitte. 

Kunagi, kui ma olin noor, ilus ja enam-vähem sale. Stiilitaju polnud ikka. Tolle päeva rõivastus polnud õnneks minu valik (muidu oleks sealt midagi kohutavamat tulnud).


Umbes sel ajal, kui ma oma nahatooniga kokku sobivaid värve uurisin, klikkisin lahti päris palju kehakuju määravaid teste ja erinevaid soovitusi, mida teatud tüüpi kehakujuga inimene peaks kandma. Ühelt lehelt leidsin lausa, et paksematele inimestele on loodud oma kehakujude tabel, sest ei saa ju olla, et suurus 40 vastaks liivakella tüübile (seal oli siis nende jaoks märgitud full hourglass ja vormid aetud ümaramaks, laiemaks ja vähem liivakella moodi). 

Igal juhul ma peaks olema:
  • liivakell - aga ei ole, sest rinnapartii on selle kehatüübi jaoks liiga väike
  • pirn - aga ei ole, sest õlavarred on selle kehatüübi jaoks liiga jämedad
  • ristkülik - ikka ei ole, sest talje on selle jaoks liiga peenike
  • tšello - jälle ei ole, sest noh - muskel segab.

Milline on nendest kõige "stiilsem" kehakuju? ;)


Järeldus, ma parem olgu alasti, sest ühegi kehatüübi nõuanded ju ei sobi! Kui kuhugi ei sobi, siis pean end pirnikellaristtšelloks ning valin ainult need nõuanded, mis mulle meeldivad. Lisaks arvestan pigem sellega, mida ma oma keha juures rõhutada tahan. Näiteks kui ma juhtun Lõuna-Ameerikasse minema, siis demonstreerin oma laiasid puusasid ja tagumikku kohe edevusega (stereotüübid, stereotüübid ...).

Samas ükski nendest kehatüübi rõivaste valiku nõuannetest ei muuda mind stiilseks. Ma võin endiselt t-särgis ja kasvõi retuusides ringi kooserdades rõhutada oma saledat taljet ning volüümikaid puusi ilma, et ma ühestki otsast hea välja paistaks. 

Niisiis. Mu tee eesmärgini ei hõlma endas 10+ kg kaotamist, täiusliku liivakellafiguuri saavutamist (igasuguste operatsioonide jms näol) ega ühegi nõuannete kogumiku religioosset järgimist. Ma ei pea ka hirmmoekas olema ja viimaseid rahanatukesi kokku kraapides selle suve moehitte ostma. Kuid...

Väga lihtne on kirjutada, mida ma tegema ei pea. Palju keerulisem on aga ees: 
mida ma pean tegema, et oma garderoob stiilseks ja mulle sobilikuks muuta?



Oma uue, parema ja stiilsema garderoobi planeerimisel arvestan:
  • oma reaalsete vajadustega - kus ma käin, millega tegelen, missugused rõivad sobivad minu oludega
  • Eesti kliimaga - suvekleite vist niipea juurde ei õmble. Lisaks peaks kapist mõned välja viskama, mis 
    • selga ei mahu
    • on ebasobivat värvi
    • ei meeldi mulle
    • on liiga suured (jah, 2 tk on neid ka...)
  •  mulle sobivate värvidega - peale endale sobivate värvide analüüsimist olen ma palju kindlam oma eelistustes. Ma tunnen end nn õigetes värvides paremini ja kuna enamik nendest sobib omavahel (minu silmis) ka kokku, on tulevikus rõivaste kombineerimine palju lihtsam.
  • riiete suurusega - need ei tohi olla liiga lohmakad ega liiga ümber. Ma ei taha olla vormitu hunnik ega sardell viinerinahas. Õnneks ise endale õmmeldes saan täpselt paraja suuruse.
  • omanäolisuse ja mulle meeldiva stiiliga (selle jaoks pean endale märksõnad valima, lemmikud lõiked leidma ja sobivad mustreid kombineerima ühevärvilistega, tõenäoliselt ühe järgmise postituse teema)

Ma ei usu, et ma peaks end mingisse kindlasse ajastusse ega stiilisuunda suruma. Ma leian, et vintage on väga äge teiste seljas aga mina näen siis välja nagu nõukaaegne mammi lillelises kittelkleidis. Ma tean, et mõned naised näevad imelised ja haldjalikud välja lillelistes ja pitsilistes kleitides, kuid ma suudaks need hetkega katki teha, ära määrida või üldse kandmiskõlbmatuks muuta. Mulle tohutult meeldivad lapilised riided, kuid päris lapilisi ei oska ma kuidagi välja kanda. Samas inspiratsiooni saamiseks on need väga head. Ma ei ole piisavalt kontrastne, et sügavad värvid elama panna. Ma tunnen end halvasti kui olen palju ehteid külge riputanud või kui mu rõivaste muster karjub vaadake mind!

Kuskil peidab end minu stiil. Ma arvan, et seda võiks iseloomustada sõnadega sirgjooneline, lihtne aga lööv, rahulik, mugav... Pikemalt järgmine kord!

24 April 2017

Stiilist ja stiilitusest. I osa: sissejuhatus

Viimasel ajal on mitmed erinevad teemad pannud mind otsima seda midagi oma. See miski oma stiil; see miski oma heaolu; miski oma, mis väljamõelduna ei nõuaks palju aega ja vaeva.

Miks ma üldse alustasin peamurdmist:
  • mulle meeldib õmmelda aga mõnikord on pihtas, teinekord põhjas. Näide: esimene pluus täiega pihtas, kannan seda alati (enamasti koos mustade sirgelõikeliste teksadega) kui vaja mugavalt aga enam-vähem viisakalt riietuda (lastevanemate koosolekud, külaskäigud - mitte lõpupeod jms). Teine pluus põhjas: peale selle õmblemist olen ehk mõned korrad seda kandnud kui kõik muud paremad variandid mustapesukorvis on. Ma juba mõtlesin välja, miks nii. 
 
Esimene pihtas, teine põhjas (lausa sõnasõnalt - kapipõhjas)

  • ma olen tohutu koguja - mõnda aega tagasi suutsin koguda suure kapitäie kangaid lapitekkide õmblemiseks (need on kõik alles, lihtsalt ma olen teinud reegli, et ostan ainult konkreetse teki jaoks kangaid kui midagi puudu jääb), nüüd "avastasin" oma rõivaste jaoks mõeldud kangaste tohutu koguse. Ma ju õmblen pidevalt, kuidas neid siis järsku nõnda palju olla saab? Ostan lihtsalt kiiremini kokku kui õmmelda jõuan :D Igal juhul tegin endale uue piirangu: ma ei osta enne septembrit mitte ühtegi rõivaste jaoks mõeldud kangast! Esiteks pole mul nende jaoks lihtsalt ruumi, teiseks ma tahan selleks ajaks oma vajadused, nõudmised ja tahtmised selgeks saada ning siis osta vaid neid kangaid, mis mulle reaalselt ka naeratuse näole toovad ja millest õmmeldud rõivad kapipõhja konutama ei jää.
 
Tõeline voltimise meistrikunst - iga väiksemgi nurk täidetud ja korvid vaevu-vaevu mahtusid ära.

  • pidulike ürituste puhul on tihti paanika - mul pole midagi selga panna! Õnneks ma olen nüüd kaks pidulikku, viksi ja viisakat talvist kleiti õmmelnud, mida saan kanda, kuid kevad-suvise perioodi viisakamateks hetkedeks pole mul mitte midagi. Sel aastal aga on peod ja tähtpäevad tulemas! Hea, et ma seda tühiasja vahetult enne lapse lõpupidu ei avastanud.
 
Peaaegu nagu väike must kleit, sobib väga hästi sügisel-talvel üritustel kandmiseks. Kevadel lapse lõpupeole sellisega ilmuda oleks aga täiesti arulage (muidugi juhul, kui lund edasi sajab, siis ajan sellele 60DEN sukapüksid alla ja lähen ikkagi).
 
  • kapp ajab riietest üle. Mu suveriiete kogus vastaks oludele, kui ma elaksin Hispaania päikeserannikul. Eestis elades saan aga suviseid kleite vähe kanda, t-särgid peidan enamasti kardiganide alla (mis on Takkost ostetud, kulunud, ära pestud ja täiesti ilmetud) või kannan enda õmmeldud pusasid teksadega. Seega mu garderoob on täiesti disproportsioonis Eesti kliimaga. Vaja oleks rõivaid, mida saaks kihiliselt kanda, mida saaks kombineerida erinevateks oludeks. 
 
  • mu kleidid seisavad enamasti kasutamata, samas trikotaažist igapäevased särgid kannan kiirelt läbi. Samuti olen pidevalt hädas endale mugavate, sobivate pükste leidmisega, mis ei maksaks üle 100€, kuid peaksid vastu ja sobiksid kanda ka mänguväljakul, jalutamas ja poes käies. Püksid annavad palju rohkem vabadust lastega (Eesti kliimas) väljas olles ja seetõttu on viimane aeg, et ma endale ise pükse õmblema hakkaks. Väljakutse, areng ja praktiline vajadus - mitu head asja üheskoos. Trikoosärkide asemel tuleb aga kvaliteetset kootud kangast kasutada, et "vähe stiilsemaks muutuda." 
Taolist sorti pluusid on mulle väga meeldima hakanud. Sellel on mitu head omadust: poolpikad varrukad, v-kaelus ja piisavalt kehasse töödeldud, kuid siiski mugav.

  • vaatan tihti kerge kadedusega inimesi, kel kõik rõivad omavahel kokku klapivad ja nad seetõttu väga head välja paistavad. Ma ei pea küll vajalikuks poodi või mänguväljakule minekuks end üles lüüa aga ma tunnen, et olen praegu kodusena väga kinni jäänud mingisse mugavustsooni. Varem see mind ennast üldse ei häirinud, siis oli esmatähtis piisavalt magada saada ja mõtlemine ning arutlemine oma igapäevase koduse riietuse üle tundus päeva arutu raiskamisena. Seetõttu oli hea ka lihtsaid särke õmmelda - sain midagi luua ja endale kappi täiendust (selleks, et kui tatised, söögised õlad särkidel ära tüütasid, sai kapist lihtsalt samalaadse uue võtta). Nüüd aga on poisid suuremad, ma liigun järjest rohkem ringi ja magamatus ei sega enam mõtlemist :) Lisaks ma tunnen, et ma tahan õppida, areneda, paremaks muutuda. Õmblemiseks on küll aega vähe endiselt, kuid ma tahan, et mu õnnestunud riiete protsent tõuseks ja ma saaks jälle eduelamuse.

Niisiis. Kindlasti on nii mõnigi põhjus veel, miks alustada ühe suurema muutusega. Põhiline on aga see, et ma tahan:
  • olla rahul ja õnnelik enda garderoobiga (sõltumata kohast, üritusest ja ilmastikust)
  • hea välja näha
  • raisata vähe aega ja närvirakke otsimaks sobivat riietust
  • kulutada minimaalselt kangastele, rõivastele: kvaliteet, mitte kvantiteet (eriti kui mu riideid enam ära ei määrita)
  • omada piisavalt ruumi ja õhku kapis selle võrratu garderoobi kõrval
  • olla ehk eeskujuks teistele
 
 See siin on algus. Kõigest esimene osa. Järg tulemas!

17 April 2017

Tuunika ja kleit Ottobre 2/2013 ainetel

Seekord toon blogis päevavalgele ühe Ottobre Woman 2/2013 järgi õmmeldud tuunika ja kleidi. Alguses oli kohe plaan kleit õmmelda, aga kätte sattusid teised materjalid, mida jätkus vaid tuunika jaoks. Tänu sellele olin kleiti õmmeldes palju targem. Tuunika kirju kangas kunagi ammustel aegadel ostetud Kangas ja Nööbi kaalukangaste hulgast (puuvill+elastaan) ja ühevärviline must tellitud FB Disainkangaste tellimise grupist.

Hõlmad on lõigatud kahekordsest kangast

Antud lõike puhul on ülemine esiosa kahekordsest kangast, alumine kroogitud. Ülemise osa paelad lähevad teineteise tagant läbi ja siis tuleb need rinna all õmblusesse kinnitada. Sedasi on kaelus selga tõmmates ilusti pingul ja ei vaja mingit eraldi särgikest alla hoolimata sellest, et suhteliselt sügavalt lahti on. Paelaotsad tuli krookida ja küljeõmblustesse kinnitada. Selja taga osa on samuti ülemise ja alumise osa vahele õmmeldud lihtsalt kahekordne toru, mis nõudis krookimist. Kroogitud kangas aga peaks/võiks olla õhem kui mu tuunika puhul kasutatud elastaaniga puuvillane trikotaažkangas (tõenäoliselt u 200-220 g/m2), sest see jääb kangelt hoidma ja tuunikat kandes peab neid krookeid muudkui kohendama. 

Tuunika pikkuses selline kangaste kombinatsioon täitsa töötab, särgi pikkuses aga tõenäoliselt mitte.

Kirju kangas on voldituna selja keskel ülemise ja alumise osa vahele õmmeldud, alumine osa on lisaks veel kroogitud.
Mõlemad "paelad" on kinnitatud küljeõmblustesse, mis teeb võimatuks esiosa sõlme pingutamise (kui peaks vaja olema).

Teadsin, et kleidi jaoks mõeldud kangas on õhem ja hoiab kindlasti paremini, kuid sealt edasi läks mõte rändama. Miks peab üldse neid esiosa paelu õmblustesse kinni õmblema? Miks ma neid pikendada ja selja taga kinni siduda ei võiks? Arvestasin, et paelad pean vähemalt 30-40 cm pikemad tegema ja asusin kleiti välja lõikama. 

40 cm algsest lõikest pikematena lõigatud paelad.

Kleidi kangas on eelmine (või üle-eelmine - aeg möödub liiga kähku) aasta tellitud Aliexpressist. Kangas on viskoosi ja elastaani segu, langeb hästi ning seljas on mõnus ja pehme. Muster on väga korrapärane ja seetõttu üritasin mõlemad esiosa ülemised tükid eriti täpselt ühtemoodi välja lõigata. Tundub, et läks õnneks!

Muster jookseb kahel pool kaelust täpselt samamoodi.

Ma olen oma kleidi lõike puhul tehtud muudatustega väga rahul! Paeltele lisaks võtsin krookeid veidi vähemaks (muidu olen jälle nagu 7 kuud rase naine sellise lõikega, seal läheb õhkõrn piir, kui palju on juba liiga palju kangast ja krookeid kõhul). Tänu seotavatele paeltele on kleiti ka mugavam selga panna ja kaeluse saab täpselt nii pingule tõmmata kui parasjagu vaja on.

Kui hõlmad keerdu sidumata on.
Ilusti seotuna. Veidi krookeid, palju mustrit ja ilusad värvid!

Ma tahan selle lõike järgi endale veel kleite õmmelda. Järgmisena ehk püüan varrukateta variandi teha, millega suvel ringi lehvida. Pean ainult endale meelde jätma, et kleidi õige pikkuse saamiseks piisab vaid tuunika lõike 25cm võrra pikendamisest. Või tasuks hoopis rohkem pikendada ja üks mõnus maani kleit õmmelda?

Esiosa paelad seljal kokku seotuna.

Kandsin kleiti Nukuteatris "Väikest printsi" vaadates. Hiiglama mõnus! Etendus loomulikult. Kleidi unustasin sootuks kui laval nii palju mõtlemist pakkuv etendus lahti rullub. Sobilik nii täiskasvanutele kui lastele. Hea, et endal erinevas vanuses lapsed on, saan palju teatris käia ;)

Nukus käidud. Pildid tehtud väikse vaataja poolt.

12 April 2017

Must kleit kontserdile

Ma käisin ühel imelisel kontserdil. Ma kohe teadsin, et see saab imeline olema, sest olen varem teda kolm korda laval näinud ja midagi alla fantastilise ei saanudki sealt tulla. Räägin nimelt Tommy Emmanuelist, Austraaliast pärit kitarristist, kes on kindlasti üks paremaid akustilise kitarri mängijaid (minu ja paljude teiste arvamuse kohaselt). Siin on tema stiilinäide:



Kontserdist teada saades oli jälle tüüpilise naise probleem: mul pole mitte midagi selga panna! Õnneks aega oli, kangast ka (lausa mitme-mitme kleidi jagu) ja lõikeid samuti. Täitsa töötav õmblusmasin ja äärestusmasin ootasid laual ning õnneks käed kasvavad õigest kohast välja. Ehk ma õmblesin endale kleidi. 

Mann on natuke vähem puusakam kui mina, talle tuleks väiksem kleit õmmelda.


Lõige Ottobre Woman 5/2015 ajakirjast. Algselt taskutega kleidist sai minu puhul taskuteta variant. Algse lõike järgi istus kleit õlgadest, rinnust ja puusast väga hästi. Isegi rinna alt oli ilusti paras. Aga taljest oli kleit nagu kossakas ning taskud tegid üldpildi veel hullemaks. Niisiis võtsin küljeõmblustest mõnuga sisse, kaotasin taskud ja sain endale sobiva peaaegu väikse musta kleidi. 

Selja tagant

Kangad on tõenäoliselt puuvilla ja elastaaniga interlock trikotaažid, mõlemad pooled näevad samasugused välja. Ma üleni musta kleiti ei tahtnud ja tumelilla annab nii mõnusa aktsendi. Must kangas ja minu triikraud ei tahtnud ainult koostööd teha - kui triikraud oli piisavalt jahe, et kanga külge ei kleepuks, ei saanud sellega sissevõtuvolte ilusti maha pressida; kui triikraud oli piisavalt soe, et saaks, kukkus ta kangast kõrvetama. Tundub, et on aeg uue triikraua jaoks. Õnneks minu seljas on kleit piisavalt ümber, et sissevõtuvoldid ei jää nii selgelt näha nagu number väiksema Manni seljas.

Õmblusi pealt läbi ei teppinud, nii meeldis hetkel rohkem.

Kleit oli seljas mõnus ja mugav. Mustad sukad, mustad kingad, mõned ehted ja juuksed juukselakiga taltsutatud - ma nägin täitsa erinev välja oma tavapärasest kodusest olekust. See on see, kui harva välja pääsed (ilma lasteta, kes õlad täis tatistavad ja sukad lõhki tõmbavad)... Varsti tuleb uus kontsert. Huvitav, kas ma selleks ajaks jõuan endale veel mõne uue hilbu õmmelda? 

Vist ikka ei kvalifitseeru LBD tiitlile :)

Kui kaamera taga nägusid ja napakaid hääli tehakse, siis ei saagi normaalselt poseerida :D