20 October 2014

Nööbilill ja kokkutulek Vastseliinas

Kui ikka tükk aega ei kirjuta blogijutte, on hiljem sõrmedel raske jälle alustada. Eelmine postitus oli puine ja tänase jaoks võtan juba teist päeva hoogu. Pühapäeval oli mul väga väsinud olek: kõrvad tuikasid ja valutasid nagu oleks ma nendega terve laupäeva poekotte koju tassinud ja iga küsimuse peale andis mu suu vaid lühivastuseid. Eks see muidu vähene suhtlemine oli väga suureks kontrastiks laupäevase jutustamismaratoni peale.

Maraton see tõepoolest oli! Kell 7.25 varahommikul istusin oma autosse ja suundusin koos kahe (ja lõpus meie rõõmuks juba kolme) kaaslasega Lõuna-Eestisse Vastseliinasse. Päeva läbisõit tuli pea 600 km. Tartus Lõunakeskuse Bauhofis ja Statoilis sai vajalikud peatused teha. Esimesest ostsime näiteks käärid, kööginuustikud ja pisikese lillepoti koos alusega. 

Idee siit :)

Traadist ja nööpidest lill(puu) sai kokku keerutatud kodus, kuid sobivat alust ei leidnud. Muidugi jäi asi täiesti viimasele minutile. Tänu Lembe väga osavatele näppudele sai tavalisest kööginuustikust ja väikesest savipotist paela ja pitsi abil mõnus alus. Ilme imelisse käsitöömajakesse sobib ehk selline närtsimatu lilleke ilusti sisse.

Aknalaual päris lillede juures

Kokkutulek oli suurepärane. Ainuüksi fantastilise käsitöömaja nägemine vääris sõitu ja kõik muu oli boonuseks. Igal sammul nägin toredaid ideid ja ilusaid töid. Nii mõnegi tahaks enda koju ka järgi teha. Kõige suurem rõõm oli meist endist - koos olid inimesed, kes jagavad ühtset hullust. Testamentidesse tuleb ikka kangavarude pärijad ka sisse kirjutada ;)

Ilmele meie kingitust üle andmas
Kingiks viisime "Lihula lilltikandi" raamatu suures lootuses, et Ilmel seda veel pole. Me ei julgenud sinna enne sissegi kirjutada. Meie õnneks tal seda veel ei olnud ja saime oma nimed jäädvustada nii raamatusse kui ka laetalale. Märk maha ja järgmiseks korraks on tee selge. Kevadel äkki? ;)

Kui ma enne imetlesin Ilme töid ja tegemisi, siis peale külaskäiku on imetlus veelgi suurem.  Samuti on tungiv vajadus õmblusmasina taha istuda ja valmis õmmelda üks triibuline tekk, mille plokid on vaheribade abil kokku ühendatud...

Ajame näpuga järge :P

Minu suur tänu läheb aga kõikidele mulle armsaks saanud Lapimaailma liikmetele - teieta ei oleks kokkutulekuid ega mul midagi korraldada! Kõige suurem rõõm ongi see, et te tulete kohale ja naudite, õpite, jagate, omandate jne kõike seda, mida me koos teeme! Aitäh!


19 October 2014

Pisike kingitus

Ma pole kaua aega endast märku andnud. Viimane postitus oli rohkem kui kuu aega tagasi. Ilmselgelt annab see olukord märku mu tihedast koolitööst. Tegelikult ikka uimerdan aeg-ajalt mööda internetiavarusi, kohtun inimestega ja jõudsin ühele Rahvaülikooli koolitusele end kirja panna. Sellest aga siis, kui koolitus läbi (hetkel ei tuleks tõenäoliselt adekvaatset hinnangut). 

Üks hetk aga istusin õmblusmasina taha ja õmblesin. Mitte koolitööd. Juhtus nii, et lapse lasteaiaõpetaja leidis endale töökoha kodu ligidal lasteaias. Meile too õpetaja kohe hirmväga meeldis ja seetõttu tahtsin talle väikese kingi teha. 

Loodan, et poekotti on ikka vaja ja et helkur ta nüüd pimedal ajal ikka nähtavaks teeks. 

Voodriga poekoti annab kokku voltida

Kokkuvolditud poekott ja helkur
Ilusaid hetki!

15 September 2014

Kangahullu kangaleiud: jälle Humana ja üks laat

Jällegi postitus vaid kangastest. Humanas olid sooduspäevad ning ma ei suutnud kohe kuidagi end tekstiili riiulist eemale hoida. Tegelikult olen sama kangast (kardinaid tegelikult) varem ka ostnud, kuid nüüd oli hind palju parem. Lisaks käisin nädalavahetusel Sõbra tänava sügislaadal ning olin õnneuimas kui leidsin mõnusaid nõukaaegseid kangaid. Müüja ei tahtnud nii palju raha võtta, kui olin valmis nende eest maksma ja seetõttu sai poeg endale jälle mänguautosid ja muffineid osta ;)

Kangastest tegin pilti, autodest mitte.

Punasega on mitu mõtet. Õnneks kangast on palju :)

Sama beež aga odavama hinnaga. Roheliste puhul meeldis mulle see muster üle kõige :)

Kaks eset läksid Kristale üllatuseks.

Kangastele lisaks sain pitsi ka :)

Ma peaks nüüd kangakapi tühjaks tegema ja siis kangad korralikult kokku voltima. Sel juhul ehk mahuvad ära. Kui ikka ei mahu, tuleb tekki õmmelda. Või rõivaid. Või kotte. Või ajapuudusel kasvõi padjapüüre ja voodilinu. Peaasi, et õmmelda :)

09 September 2014

Tumesinine kleit mustrilise lillaga

Üks ammune kleit on täiesti näitamata. Parandan selle vea koheselt :)

Mustrilist kangast oli seekord lausa kaks juppi. Üks sai ette, teine tahapoole. Kleidi alumine ots on tumesinisest polüester trikotaažist. Minu meelest istus nii ilusti sinna mustrilise lilla juurde. Kroogitud on silikoon- (või elastik-) kummi abil - ma ei teagi, mis selle asjanduse õige nimi on. Läbipaistev veniv kummi moodi materjal, mida muidu ikka õmmeldakse õlaõmbluste tugevdamiseks, aga kuna see on mõnusalt veniv ja pehme, oli sellega nii mõnus kergelt krookida. Ei jäänud kõhu peale okastama kah mitte. 

Ülemise osa algne lõige sama, mis nendel pluusidelgi. Vöö sai jupitatud ülejääkidest. Annab selle vajaliku midagi juurde kleidile. 

Nüüd on kandmisrõõm! :)

Eestvaade

Taganvaade

Lähivaade :)

08 September 2014

Sinisekirju unistuse lapitekk

Olete te tähele pannud, et mõni samm arengus on hoopis raskem kätte tulema kui teine? Üks samm läheb linnutiivul, ise ei pea pingutama ega vaeva nägema. Teine samm on aga tugeva vastutuule, raju vihma ja jäise ilma tõttu nii raske astuda; justkui kere ja vaim oleks väsinud ja ei suuda uut väljakutset enam taluda. Kui aga suudad sellest end läbi viia, jääb väljakutsest tulev rahulolu tükiks ajaks sinu keresse elama.

Ma võin võrrelda oma samme iga tekiga - mõni tekk lõikab ja õmbleb end ise kokku, mul on vaja lihtsalt olemas olla. Tundub, et polekski nagu midagi õppinud, vaid lihtsalt tegutsenud. Järgmine tekk käsib välja astuda sellest mugavustsoonist. Ei saa lihtsalt tegutseda, tuleb mõelda, aru pidada, silmi kissitada ning enda mõtteid jagada nendega, kes mõistavad. Kui hakkad mõtlematult tegutsema, juhtub äpardus - lõikad sõrmel tüki maha. Ärge nüüd ehmatage! Kirjapildis näib asi palju hullem kui tegelikkus. 

Verevalamisega maailmapilt jälle avardus - tükk tühja maad haigutas praeguse ja viimase ketasnoa äparduse vahel. Jutustasin sellest pea kõigile, kes vähegi kuulata jaksasid, sest ega ruutsentimeetrist naha- ja lihatükki iga päev joonlaua kõrval vedelemas näe. Vastutasuks sain hulgim häid paranemissoove ja need mõjusid! Juba neljandal sidumiskorral ei lahmanud haavast verd välja ja sõrm ei andnud puuduvast tükist enam pideva valuga teada. Silitasin sõrme ja kiitsin hea paranemise eest...

Alguse värk

Üks väga tore naisterahvas tegi mulle selgeks, et asi polnud laiskuses või lohakuses. Laisk inimene poleks viitsinud 15 vaba minutit kangaste tükeldamiseks kulutada. Kehamälu vedas lihtsalt alt. Kangaste matil lõikumine on tõepoolest mul kehamälus, kuid sel hetkel keskendusin valele asjale. Kehamälu on aga tänuväärt asi - kui kangast matil muudkui pöörata ei viitsi, võtad ketasnoa vasakusse kätte ja lõikad ikka edasi. Innovatiivsus! Ma olen paremakäeline kirjutaja aga kangast lõikuda oskan mõlema käega pea sama hästi. Õnnelik õnnetus missugune! Lisaks minu teadmisele enda tubliduse, innovatiivsuse ja oskuste kohta hoiab ka Õmblusmamsel oma kehamälu ärkvel. Mina olen seega täitnud oma kohuse täielikult. 

Kangad lähemalt

Selle tekiga seoses meeldib mulle teadmine, et olen oma mugavustsoonist välja saanud. Kuidas sinist tekki mitte liiga siniseks ajada? Õmmelda ei saa ju halva emotsiooniga, veel vähem tellitud tekki pahaks ajada. Kui ma esimese raske sammu tehtud sain (neli tundi kavandite joonistamist/mõtlemist) oli tunne maru hea. Kangaste valimisel tekkis tavapärane rütm. Viimane tähendab seda, et pea pool kangakappi on põrandale tõmmatud ja mina muudkui tõstsin erinevaid kangahunnikuid kokku ja lahku. Vaid ühe kanga eemaldamisega muutub kogu teki dünaamika...

Kui ma silmi kissitades olin kangakuhjaga rahule jäänud, tuli lõikamisrõõm. Edasi juba üheksa töötava sõrme abil õmblemine. Õmblemise ajal külastas mu pead nii palju häid mõtteid! Sel hetkel tundsin, et olen raskema osa arengusammust läbi teinud, sest ideed, mis pähe lendasid, polnud tavapärased. Mõni idee vajas koheselt üles märkimist, mõne panin aju tahatuppa laagerduma. Nüüd, kui tekk on valmis ja üle antud, jääb vaid hinge tõmmata ja uus väljakutse vastu võtta. Ma pole kaugeltki mitte kohale jõudnud vaid ikka teel. Avatud olekuga sammun uutele teadmistele vastu, sest ma tean, ma saan ja tahan veel paremini ning omanäolisemalt enda loomingut materiaalsel kujul teisteni tuua.

Mõnus muster

Nimesilt ikka peal. Minu tehtud! :)

Oh ruudud, ruudud, ruudud...

Tänaseks (postitamise hetkeks) on mu sõrm nii võrratult hästi paranenud, et isegi plaastrit ei pea peal hoidma. Naljakalt tundlik on näpuots, kuid töö parandab selle kiirelt. Selle teki õmblemine jääb küll väga hästi meelde! Ma olen üdini rahul :)

Tagus ja tepingud

Tekk on 175x225 cm suur, enamasti puuvillastest kangastest, vahel mahuline vatiin (100gr/m²). Teki kavand minu tehtud ühe kindakirja põhjal. Kindakirja päritolu kahjuks ei tea, leidsin lihtsalt netist mustrijupi.

Teki tellija ja uus omanik olid rõõmsad ning järgmine tekitegu sai juba kokku lepitud. Ma jään nüüd mõõte ootama :) 

Läks koju :)