Koolitööd ja puhkus

Ma olen juba mõnda aega pidanud plaani enda tehtud koolitööd või vähemalt osa nendest ilusti pildile püüda ja blogis ka ette näidata. Nüüd Hiiumaa puhkusereisi ajal tekkisid väga head võimalused kui abikaasa vanades sõjaväerajatistes kondas ja laps autos magas. Muu hulgas sai pildistatud hulganisti orhideesid, mis teedeääri kaunistasid. Hiiumaa on armsaks saanud ja ägedaid mälestusi mulle loonud.

Sokid ja kindad said kootud Tekstiilide modelleerimise II loengu jaoks. Täpsemalt oli siis neli sokki ning kaks ja pool kinnast vaja: üks sokipaar, üks näidissokk kiiluga kannaga ja üks näidissokk, mis varbast alustatud; kinnastepaar ja sõrmik, millel on kiiluga pöial, lõpuni kootud väike sõrm ja neljas sõrm võis olla poolik. Soki-, kindapaari ja varbast alustatud näidissoki jaoks kasutasin Steinbach Wolle Supersport (80% villa, 20% polüamiidi) lõngasid (pärit Kadaka tee Kanga ja Nööbis olevast Lianni poest). Algselt oli plaanis kinnaste peale ka dinosaurused tikkida, kuid siiani pole veel seda mõtet teoks teinud. Eks näis, kas sügisel paneb laps need ilma kaunistusteta ka kätte või mitte.

Heegeldatud öökullid tuli valmistada töötoa jaoks. Pisike juhend sai ka kirjutatud, kuid need on nii lihtsad, et juhendit järgides läheb hoopis kauem aega. Kotid on heegeldatud lihtsalt näidisteks - ei tahtnud mina hunnikule proovilappidele lisaks veel näidiseid heegeldada, seega said kõiksugu silmused ja sambad hoopis kaheks väikeseks kotiks. Kasutatud on erinevaid puuvillaseid lõngu.

Lühikesel puhkusel sai tehtud kohe hunnik pilte - mis teha, kui orhideevaimustus on mindki haaranud ja kaamera kõik see aeg kaelas rippus. Nüüd passin igal pool kraavikaldaid ja teede ääri - Ämarisse sõites leidsin kraavikaldalt kaks sõrmkäppa (täpsemat liiki ei oska öelda); eile rabas kohtasin soo-neiuvaipasid lausa kümnete-kümnete kaupa. Õnneks ja õnnetuseks oli kaamera kaasas (õnnetuseks, sest mälukaart andis otsad...). Täna tuleb uuesti sõitma minna :)

Nüüd aga piltide juurde. Suur-suur aitäh võõrustajatele! Küll me veel tagasi tuleme ja siis võin priimuse vabalt koju jätta :P

Esiteks leidsin orhideed. Lõimastus

Sügiseks ehk parajad või natuke veel suured

Mõlemal välisküljel üks dinosaurus, laps tundis ära küll

Näidissokid said näidise mõõtu

Labakud täiesti tavalised

ja täiesti ühesugused

Näidiseks poolik sõrmik. Ei tea, kas ma sõrmikute töö niisama ette võtangi enam...

Raamatukullid ehk järjehoidjateks mõeldud öökullid.

Heegeldamise loenguks vajalik pisike töö, lõngad puuvillased

Kahte väikest kotti heegeldades sai kasutatud kõiksugu põhi- ja tuletatud silmuseid

Narmad peaks effekti andma...

Tahkuna tuletorni vaatasin seekord vaid kaugelt

Pärnaõied jäidki korjamata...

Kõpu tuletorn vaadatud põlvede värinal. Üks teine turist hoidis samuti seinast kinni ja äärele ligidale ei läinud, tundsime hetkega hingesugulust :)

Ristna tuletornis sai ka käidud. Ma olen vähemalt ühest kohalikust ees! ;)

Vanajõe ürgorg oma ilus, tõeliselt mõnus jalutuskäik.

Majutuskohas oli õhtuks tellitud ilus päikeseloojang, udu ja öised pikad jutuajamised

Kõrrelised

Udus. Tõenäoliselt mõni siil kah

Soo-neiuvaip Kõrgessaare orhideeaias

Tumepunased neiuvaibad Tahkuna tuletornini viiva tee ääres

Vaieldamatult minu lemmikkäpaline

Väike lohutus peale 2 km pikkust vööni nõgestes, kõrtes ja heinas tatsamist. 17 kg kukil vähemalt ei virisenud :)

Paistu Mulgi räti kiri lapitekil

Mul on eriline side Paistu mustrikirjadega. Mulle meeldib nende sümmeetrilisus, voogavus, nendes peituvad sümbolid. Selle teki jaoks küll ei valinud mina mustrit, kuid eks tellijalegi pugesid südamesse erinevad tähendusrikkad sõnumid sellelt tikkimismustrilt. Mina näen selles tekis sõõri, risti, kaheksakanda. Oleneb kui kaugelt või kuidas silmi kissitades just vaadata. Tegelikult meeldib mulle selles mustris veel mitu elementi - tuleb lihtsalt vaadata osata! 

Kaheksakand ehk õnnetäht on tegelikult väga vana sümbol ja sümbolina mulle sügavale põue pugenud. Ring või sõõr sümboliseerib minu jaoks lõpmatust ja kogu elu seotust - mitte midagi ei juhtu niisama, iga asi on kuidagi seotud. Rist on teada-tuntud kaitsemärk (ja see ei küsi usutunnistust). Riste-sõõre peitub tekis rohkemgi kui kohe pealtnäha paistab. Tuleb vaikselt silmi kissitada, pea veidi-veidi viltu keerata ja seal need kõik pesitsevad. 

Mõõdud 227x227 cm

Tekki õmmeldes valdas mind mõnus rahu - kuigi tegin seda eht minulikult viimastel hetkedel (ja kui kangast tundus puudus olevat, käis paanika ka korraks külas) oli väga hea ja soe tunne neid ruudukesi-ridasid omavahel ühendada. Jällegi tõden kui hea on teha täpselt seda, mida hing ihaldab. Mulle võivad meeletult meeldida Õmblusmamsli lapimaalid, aga ise ma neid õmmelda ei oska. Vist nagu ei tahagi, sest minu hing ihkab korrapärasust, sümmeetrilisust, võibolla ka etteaimatavust. Viimast küll täpselt nii palju kui vähegi ruudustikku mahub. Ja võibolla just seepärast me Õmblusmamsliga nii hästi läbi saamegi - õmbleme väga sarnast ja samas väga erinevat rada pidi :)

Nimesilt läks seekord tagumisele küljele

Hall kangas linase ja puuvillase segu, punane on puuvillane

Teki tellija soov oli tumepunasega muster linase halli taustal. Kui olin Kangast ja Nööbist tumepunase leidnud, olin õnne tipul, sest see andis esimene pesu ainult kergelt värvi ja teises pesus enam ei miskit. Sellised punased on üsna harukordsed - vähemalt siis kui otsid odavamat varianti kui 25 €/m. Linane hall kangas on otseloomulikult pärit Kadaka teel olevast linase kanga poest (Kadaka Selveri ja Eesti Tekstiili vahel). Linasele lisaks on selles ka natuke puuvillast ja tundus täpselt sobilik teki õmblemiseks. Pesin selle 60ºC pesumasinas läbi, et hiljem mingeid kokkutõmbamise üllatusi poleks. 228 cm pikkune kangajupp tõmbas pesus lausa 10 cm end lühemaks...

Teki sisse sai 100 gr/m² paksune mahuline vatiin, pärit Airilt. Aitäh sulle operatiivse tegutsemise eest! Seda oli mõnus õmmelda ja järgmine kordki kasutan seda. Eelmine kollane tekk oli õhematest kangastest ja sinna vahele õmblesin 150 gr/m² kohta paksusega vatiini, mis linasega koos oleks selle teki puhul olnud liiga raske (nii teppida kui voltida).

Padjapüürid - esimesel poolel tekist inspireeritud ja läbitepitud muster, tagumine pool üleni punane. Suurus 52x52 cm.

Kaks ühesugust padjapüüri tekile lisaks

Padjapüürid said õmmeldud samadest kangastest, ainult pealmise poole alla läks teistsugune linane. Seda sellepärast, et kogu varutud kangas kulus ära ja muidu poleks tekile kandiks enam midagi alles jäänud. Varutud oli siis 2,4 m (240 lai) bordoopunast puuvillast ja 5,87 m (220 lai) linase-puuvillast kangast (seda siis kolme jupina). Alles jäi mulle umbes 15 cm laiune riba linast ja peaaegu samapalju puuvillast... Tükk aega pärast naersin, et tükeldamata oleks pea 3 tekki saanud :)

Tagumisel poolel triibuke punast ja kanditud samuti punase kangaga

Kaasa läksid ka hooldusjuhised ning info mustri ja kangaste kohta

Lisaks Õmblusmamsli taustajõule aitas seda tekki ja padjapüüre tervikuks kingiks ühendada Lembe. Mis teha, kui tekk on suur ja väga väikeseks kokku voltida kohe mitte kuidagi ei soovi. Lembe valmistas teki mustrist inspiratsiooni saades kaardi (et rahvuslik ja pärlid nii ägedalt kokku panna!) ja samuti ühe suure-suure koti, kuhu tekk täpselt sisse mahtus. Koostööna sündis imeline tulemus! Järgmine kord võtame plaani ka rahvusliku mustri järgi kujundatud lillekimbu :P Lembe postitust sellest teost võid lugeda siit.

Väga ilus koostöö!

Nagu lugeda võib, õmblesin teki mustri endale naha alla lausa. Tekk ise läks kingituseks ühele pruutpaarile, kes samamoodi erinevatest sümbolitest lugu peab ja Eesti mustreid armastab. Nii vahva, et mälestuse pulmadest ja Eestist saab teki näol igale poole kaasa võtta! 

Nii ootas kogu komplek tellijat.

Õnne-õnne-õnne!

Päikeseline Iiri ahel

Ma olen Iiri ahela (Irish chain) stiilis lapitekki tahtnud teha ajast, mil esimest korda seda tehnikat nägin. Tegelikult pole tekis mitte midagi keerulist - hunnik üheksaplokke ja suuri taustakangast ruute. Tulemus on aga mõnusa rütmiga lapitekk.

Esialgu ma ei taibanud, et rütmi saamiseks tuleb nurgad ühesugused teha, esimese kavandi järgi oleks päris rütmitu värk välja kukkunud. Lisaks oli keegi kõvasti mu juhtmete peal, sest vajalikke plokkide arvu välja nuputades tulin mitu korda järjest samale tulemusele... Olles aga vajaliku koguse plokke valmis õmmelnud oli ka juhtmeteta inimesel selge, et kaks korda kaks meetrit tekki sealt küll ei tule. Nii ma siis arvutasingi ja nuputasin ja lugesin ükshaaval. Lõpuks taipasin, et ridade arv on erinev ühes reas olevatest ruuduliste plokkide arvust.

Kui esialgse kavandi järgi lõpuks kõik plokid olid valmis õmmeldud, sain oma teisest veast aru. Üle jäi 8 plokki, sest sümmeetrilisse tulemusse need ei mahtunud. 

Kadristik all paremas nurgas

 
Teki õmblemise aegu oli mul kaustik ja pastakas õmblusmasina kõrval - õmmeldes tuleb pähe nii häid mõtteid. Viimased tuleb kohe kirja panna, sest arvuti taha jõudes on need mul peast kadunud. Selle teki õmblemise ajal mõtlesin, et nii tore, et mu heade sõprade majas on nüüd killuke minust. Olen ammu juba plaaninud neile ühe teki teha, kuid plaane on ju maa ja ilm täis, mind ainult üks. Nüüd see plaan täide läinud, järgmisi tekkis kohe viis juurde.

Mulle meeldivad need diagonaalid. Aga teppida neid ma rohkem ei tahaks..

Teine huvitav mõttekäik tabas mind tühja niidirulli ja tühja alumist pooli vaadates - nii hea meel, kui miski saab otsa. See annab ruumi uuele! Samas on tunne, et oled midagi reaalselt ära teinud kui 400 meetrit niiti on järsku kadunud. Selle oleks võinud kodunt poeni ja tagasi venitada peaaegu. Teki pealse teppimisel sai teki sisse õmmeldud umbes 160 meetrit niiti. Elu kallimad niidirullid - mis teha kui virsikutooni niiti kodus pole ja kiiresti on vaja.. Karnaluks ei tulnud kuidagi kõne alla.

Karnaluksi kohta ka - masina taga vuristades tuli meelde, et uus lõikematt võiks ikka olla. Olfa lõiketerad noale kah. Halli niiti pole. Oma kaustikust loen veel, et trikotaaži õmblemiseks on vaja venivat liimipaela ja tegelikult võiks kuskilt leida ka läbipaistvat tugevduspaela (või elastikut) - sellist, mida tööstuslikult kasutatakse pluuside õlaõmbluste tugevdamiseks. Ma olen veendunud, et see on just kõige parem :D

Nõelasid on ka vaja. Teppimise ja trikotaaži omasid. Mul on muide sünnipäev tulemas - kas keegi ei tahaks minuga koos Karnaluksi minna? :D Võiks siis kohe ka kattemasina ja uue õmblusmasina ära osta...

Natuke kõverad tepinguread

Teki juurde tagasi tulles. Mulle meeldib kui asjal on lugu. Kui tekil on oma lugu. Mulle meeldib neid lugusid jutustada ja lood teevad esemed palju armsamaks. Selle teki lugu peitub sügaval minu sees ja teki sisse sai õmmeldud hunnikus tänutunnet, rõõmu, armastust, soojust. Sellel tekil on veel hunnik lugusid, sest mul oli rõõm elada seal majas, kus nüüd päikeseline iiri ahel on. Õmmeldes tulid meelde igasugused pöörased ajad... Nüüd võib ainult naerda noorusaja lolluste üle. Teki omaniku küsimus Kas suusad ikka võttis kaasa? võtab vast kõik ajad kokku :)

Õiges toas õigel voodil :)

Tekk on üle antud tellijale ja ootab nüüd juba sünnipäevalast. Sünnipäev oli küll mõned päevad tagasi, kuid õnneks enne pidu sai siiski asi valmis. Päike isegi tuli välja, et voodile asetatud teki ilu välja tuua. Minu meelest on see tekk ka väga rõõmus ja soe nagu tubagi, kus tekk elutsema hakkab :)

Purjetamise kleidike

Sünnipäevad tabavad alati ootamatult. Nii avastasin minagi, et kutse sünnipäevale on, kinki ei ole... Kes seda oleks osanud siis arvata, et see sünnipäev jälle samal kuupäeval tuleb! 

Õnneks oli mul asja kangapoodi ja vilksamisi heitsin pilgu ka trikotaaži riiulile. Sellega oli asi otsustatud - sealt nimelt paistis suviseks kleidiks sobilik valgete purjekate (või jahtidega) trikotaažkangas. Ideaalne! Sünnipäevalapse mõõdud oli mul juba olemas, sest mõnda aega tagasi õmblesin talle galabeya. 

Kleidi lõike leidsin ka suhteliselt kohe. Õnneks taipasin ühe suurusnumbri võrra väiksema teha, galabeya õmblemisest oli juba kogemus. 

Kleidi lõige on nn ümbrikulõige Burda 7643 variant A. Muus osas väga lihtne, aga kaeluse sisemine pool ei tahtnud kuidagi alguses paika jääda - triikida ju polüestertrikotaaži ei anna ja topelt liimiriiet ka sinna sisse ei tahtnud panna. Seega sai kleit pahupidi Mannile selga tõmmatud ja kaeluse sisemine pool peitpistetega kinni õmmeldud. Pärast seda lasin masinal ilusti kraeääred üle ja jäi väga kena lõpptulemus. 

Teine probleem oli alumise äärega. Kangas on väga veniv ning topeltpalistuse ja sirge õmblusega jäi lokkima. Harutasin ja katsetasin edasi. Järgmiseks kasutasin paberiga õhukese ribana liimikangast ja topeltnõelaga õmblemist. Jäi liiga paks ja veelgi koledam. Lõikasin allääre maha ja viimasena otsustasin proovida tavalise sirge õmblusega ühekordse tagasipöördega varianti. See jäi siis piisavalt kenasti. Nii saigi kleit umbes tunnike enne sünnipäevale minekut valmis. 

Nüüd oleks suve ka vaja, siis saaks kleidiomanik oma uues kuues ringi lipata.

Variant A. Peaks endalegi sellise õmblema :)

Piltidel poseerib seekord mu armas Mann. Aitäh! ;)

Palju palju purjekaid.

Õnneks meri ja purjekad-jahid-kõiksugu muud laevad sünnipäevalapsele väga meeldivad. Kleidi eestvaade.

Krae või kaeluseosa lähemalt. Dekoltee tuli täpselt paraja kõrgusega ja õlgadest istus väga hästi.

Seljal samuti kroogitud osa, taljest piisavalt ümber ja alt piisavalt kitsas, et tuulega üle pea ei lendaks.

Seestpoolt ka ilus!

Nüüd jälle tekke õmblema. Sünnipäevaralli on ametlikult alanud, juuli keskpaigas saab õnneks juba läbi.

Pluus ja seelik

Tõe huvides pean rääkima, et enne Hiiumaale minekut tabas mind jälle ahastus: mul ei ole ühtki ilusat asja selga panna! Lisaks on mul tekkinud kinnisidee, et enne väljasõitu pean kindlasti midagi uut valmis saama ja seda siis reisil kandma. Uue rõivaese saab kindlasti lõbusõidul ära pildistada mõnes imeilusas kohas ja nii on mul väljasõidust topelt kasu. Kodu juures on ju kõik kohad nii tavalised...

Seega esimese hooga õmblesin halli lühikestega varrukatega pluusi, mida eelmine postitus juba näitasin. Sellest aga üldse ei piisanud. Järgmiseks võtsin välja ühe Burda ümbrikulõike, mis mõni aasta tagasi tellitud sellelt lehelt. 

Lõige Burda 7696 B variant

Pildi peal paistis kõik ideaalne. Minu pluus jäi aga ideaalsusest kaugele, sest kui pluus tuule alla sai, tekkis mul keset kõhtu suur puhvis muhk. Ehk oleksin pidanud lipsuosa hoopis kõrgemale õmblema, ehk oleks võinud keskmist osa rohkem kokku tõmmata. Tont seda enam teab. Igal juhul sobib see pluus kandmiseks ka nii nagu on ja kui tuleb järgmine kord, siis õmblen teisiti...

Lilla lillemustriga kangajupp, mida esiosas lipsuna kasutasin, oligi täpselt niisama suur. Ainult ühe otsa lõikasin peenemaks. Mulle meeldis üleni valgele kangale sellega natuke värvi juurde anda. Minu õnneks on mul igasuguseid imeilusa mustriga trikookangajuppe veelgi ja ehk kahe puhkusekuu vältel jõuan nii mõnegi neist kandmiskõlbuliseks õmmelda. 

Kahte pluusi varuriiete kotti pakkides tabas mind järgmine idee - mis oleks, kui jõuaks sellest liiga lühikesest teksakleidist seeliku ka valmis teha? Mis siis ikka oleks - näpud kiirelt tööle, teksakleit keskelt katki, värvel äärde ja ainult 1 haak jäi õmblemata. Seepärast ma seeliku värvliosa piltidel ei näitagi! 

Teksakleit oli eest nööbitav ja pärit Humanast. Paistis täitsa uus ja materjal oli natuke veniv. Seelik on nii mõnus ja mugav - saan seda kanda nii sandaalide kui ka viisakamate kingadega, istumisel ja astumisel pole mingit probleemi.  Nööbiliistu õmblesin kinni, kuid nööbid jätsin alles.

Pildid on kõik aga puhtalt emotsioonidest. Rõivad seejuures täiesti ebaolulised, sest sellel fantastilisel päeval oli seltskond põhiline. Mina muidugi olen täiesti eputrilla, sest kes ikka seitsme tunni jooksul neljas erinevas rõivastuses jõuab olla! 

Ma kardan kõrgust ja veel rohkem kardan ma läbipaistvaid või augulisi treppe ja põrandaid. Tuletorni otsas olid mõlemad esindatud.

Ärge laske end naeratusest häirida - sõrmenukid olid kinni hoidmisest valged ja naerma ajas mind ainult ühe näitsiku lause: "Ma olen maalri tütar!"

Orhideede aias. Nuusutasin üht ja väidetavalt peaaegu astusin teisele peale. Aga ekspert oli telefoni otsas ja nimetust ma ei teagi....

Päev hakkas lõpule jõudma. Järgmine kord jälle!

Ma ei jõua ära õhata KUI fantastiline päev see oli. Vahin lihtsalt neid pilte, endal suu kõrvuni tõmmatud. Järgmine kord ma lihtsalt "unustan" end koos kaaslastega sinna ja ehk jõuame paari nädala pärast mandrile tagasi. 

Noor tatikas läheb nüüd aga tekki õmblema! ;) 

PS. Kool on selleks aastaks täiesti läbi. Kõik ained on tehtud ja ma olen nüüd peaaegu nagu haritud inimene! :D