Tagasihoidlikult edev kott

Mul on uus kott! Õmblesin nii masinal kui käsitsi, tikkisin ja imetlesin. Viimast vist isegi liiga palju, sest aega võttis selle tegemine. Kogu loo jutustamiseks tuleb suunduda talvepäeva, mil õnn mu õuele sadas... Mitte lumi, vaid mööblikanganäidised! Nimelt sain kõne armsalt inimeselt, haarasin noorema lapse kaenlasse ja sõitsin kohale - selleks, et auto pagasnik otsast otsani kanganäidiseid täis laduda :)

Õnneks (vahel ma mõtlen ka kahjuks) ei jäänud kõik need mulle endale. Ahnus on suur küll, aga mul hakkas kahju nendest teisest kahest kangahoolikust :D Igal juhul jagasin selle rõõmuhunniku kolmeks ja nüüd jõudsin enda hunnikust ehk 1/30 õmblemiseni :D Kott ju selline keskmist sorti, mitte lõputult mahukas märss. 

Kaks alumist suurt tükki läksid esi- ja taguküljeks, teistest tulid luku äärde ribad ja kaunistuse ruudud.

Mõte kunstnahast kotte teha oli kohe, tahtsin lapitehnikat proovida aga ükski idee polnud päris SEE. Pinterestis jäi silma üks nahatükkide ja (vist) pärlitega kaunistamisviis, mida ma nüüd koti peal omamoodi kasutasin. Erinevaid naharibasid oli ju palju ja osad nii peened, et väga muuks ei sobi. Pärleid on mul ka varasemast ohtralt alles, nii hea tunne oli need käiku lasta.

Lõigun ribasid ruutudeks - "massitöö"

Õnneks pärlite ja kunstnahatükkidega kaunistamist sai teha laste piltide joonistamise, söögitegemise ja muu kodumajanduse kõrvalt. Ladusin aga kõik jupid karbikaane sisse ja vedasin mööda elamist endaga kaasas. 

Ettevalmistused tehtud, nüüd tuleb need kõik kotile õmmelda.

Kunstnaha sujuvamaks õmblemiseks ostsin Karnaluksist teflontalla. See libiseb tunduvalt paremini edasi kui need metallist tallad, mis muudkui kinni võtsid, kui pealt poolt õmmelda üritasin. 

Pahupoolel polnud mingit muret, kuid luku ümbert teppimisel metalltald hästi edasi ei liikunud. Siis tuli meelde, et ostsin ju teflontalla!

Koti voodriks õmblesin õmblusmasinatega kanga - mulle nii meeldib!

Koti sang on metallkett, mille lülide vahele on põimitud nahariba. Sanga ostsin koos kotiga Humanast  4€ eest :) Seda ridiküli oleks saanud kanda küll, aga sellises värvitoonis polnud päris minu maitse ja mõned kohad olid koledaks kulunud. Ma lõikasin koti lahti ja sain endale uue tarvis lõike. Jupikese koti küljest lõikasin aga tükkideks ja õmblesin selle samuti koos pärlitega uue koti peale - siis on sang sobib kokku uue kotiga. 

Humanast pärit kott - sellist ma otsisingi oma koti jaoks!

Tikkimistöö edenedes kadus järsku motivatsioon - kas nii ikka sobib ja äkki on liiga edev? Äkki hakkab hõõruma või jääb igale poole kinni? Eks nüüd, kui kott valmis, tuleb lihtsalt kasutada ja jälgida, mida edaspidi teisiti tegema peaks.

Tikkimistöö vaikselt edeneb.

Lõpuks õmblesin viimased pärlid ja kunstnahatükid kotile ning ühendasin voodri ja pealse. Koti ülemine äär muutus sangade aasade juurest nii paksuks, et ma masina alla seda enam panna ei julgenud. Seega tuli ülevalt äär hoopis käsitsi teppida. Algul mulle see mõte üldse ei meeldinud aga hiljem mere ääres enda kätetööd pildistades ei häirinud enam midagi. 

Mu jalanõud sobivad ideaalselt selle kotiga kokku :)

Jupp jupi haaval, ruut ruudu järgi.

Mis ma järgmise kotiga teisiti teeks? Esiteks teeks umbes 5 cm laiema ja mõned sentimeetrid kaotaks sügavusest. Teiseks õmbleks eraldi kotipõhja osa. Kolmandaks leiaks viisi, kuidas ka küljeõmblused maha teppida või need üldse ära jätta. Neljandaks - uue koti kaunistan kindlasti teistmoodi, sest kahte samasugust pole ju mõtet teha. Viiendaks on ka tõenäoliselt midagi, aga see enam ei tule meelde.

Praeguse kotiga olen tegelikult väga rahul ja sellest saab mulle suveks hea seltsiline. Mahutab veepudeli, rahakoti, pisikese esmaabikoti, taskurätikud ja muud pudi-padi, mida ma alati kaasas kannan. Emade värk ju! Samas on piisavalt väike, et ka ilma lasteta välja minnes kaasa haarata. 

Koti sees on ühel küljel lukuga tasku ja teisel küljel kaks lahtist taskut asjade paremaks organiseerimiseks. Välimisse lukuga taskusse saab panna kõik kiiresti vajatavad esemed.

Isegi randa sobib! ;)

Valmistun jälle suveks - särgid

Ükspäev riidekapis sorides avastasin, et särgid on kõik tuhmiks jäänud ja polegi nagu midagi selga panna. Muidugi polnud! Viimati õmblesin endale mõned särgid eelmisel suvel ja neid on nüüdseks omajagu kantud ja pestud. Tuligi väike värskendus ette võtta. Kolm tükki on valmis, mõned on välja lõigatud ja igasugu ideid põnevamate särkide jaoks on pea täis.

Õmblustoa grupis on praegu jääkide kasutamise koosõmblemine käimas ja ma tahtsin enda jäägikasti ka tühjemaks saada. Igal särgil on oma jumaldatud kangajupp - esimese puhul on selleks tumepunane kangas, mida oligi vaid särgi ülemise osa jagu; teise puhul on see kortsukangas (mida õmmelda ma üldse ei jumaldanud), kolmanda puhul kunagi saadud imeline neerumustriline tükk (millest jäi ainult riba järgi).

Lõige Ottobrest, varem juba läbi õmmeldud, seekord jätsin varrukad ära lihtsalt.

See kortsuriie tegi trikke ja ma pole üldse rahul tulemusega. Aga palaval suvepäeval mänguväljakule minemiseks on hea küll :)

Sinisekirjut kangatükki ongi liiga kaua silitatud - nüüd saab seljas mind rõõmustada.

Lisaks tühjendasin ma millalgi kangakappi ka - õmblesin tekikoti :) Nüüd aga uute õmbluste kallale!

150x200cm tekikott tegi kangakappi ruumi juurde.

Kaks musta kardigani

Veebruaris õmblesin ühele kallile inimesele kingituseks kardigani. Küsisin enne mõõdud ja siis valisin ilusti mõõtudele vastava suuruse. Tulemuseks oli tegelikult umbes kaks numbrit suurem kardigan, mille materjal ei aidanud asjale kaasa. Nimelt kasutasin ühelt soodusmüügilt ostetud mõnusat ja pehmet puuvillasegust kangast, mis aga lõputult venib ja venib... Lubasin siis uue ja väiksema õmmelda, esimese vasika jätsin endale - sobis nagu selga küll.

Esimene eksinud vasikas :)

Nüüdseks on seesama kardigan juba vähemalt kolm korda pesus käinud ja mulle lootusetult suur. Tundub, et see kangas muudkui kasvab ja kasvab. Sellist kogemust polegi varem olnud... Materjali on veel alles aga järgmise asja sellest lõikan vist kohe alguses mitu numbrit väiksema :D

Inimene õpib kogu elu :) Ma siis õppisin, et mõni kangas võib lõputult suuremaks venida

Uue katse jaoks täpsemate mõõtude ja soovidega varustatult asusin õmblema. Valisin materjaliks puuvillase interlock trikotaaži, mis niimoodi ei veninud. See on küll natuke jäigem aga minu õnneks istus uus kardigan selga ilusti ja lubati kandma ka hakata :) 

Kanda saaks nii vööta kui vööga :)

Õppetunnid aga järgmised:

* endale ju valin tihtipeale väiksema lõike kui mõõtude järgi oleks, teistele tuleb samamoodi teha

* igaks juhuks tuleb lõige ka üle mõõta
* arvesta, et esimene läheb aia taha (loe: saan endale kui mõõdud klapivad) ja teine on hea :)

Lisaks väiksemale numbrile, on uus kardigan ka lühem.

Ilusat maikuud!

Vanast lemmikpluusist uuele särtsu

Mul oli kunagi Bergamost ostetud pluus (või kampsun, kuidas nüüd õigem olekski), mis peale mitut pesu mulle lühikeseks ja kitsaks jäi. Eks ikka pluusis oli viga, mitte minus. Pluusi materjal aga mulle väga meeldis ning ma kohe mitte kuidagi ei raatsinud seda Uuskasutuskeskusesse saata. Mälestused reisist ja ilus tekstiil lausa nõudsid, et ma seda kuidagi endale õmmeldavas pluusis uuesti kasutaks.

Pluus enne katki lõikamist

Leidsin kangaste kuhjast tavalise tumesininse trikotaaži ja see sobis ideaalselt kokku siniste triipudega - viimastest inspiratsiooni saanuna tulidki suured triibud mu pluusi kaunistama. Piisavalt pikkade ribade puudumisel on vahepeal ka tühjad kohad. Ma olen jällegi nii rahul oma idee ja teostusega :P

Üldvaade - 6 riba teevad ikka asja ägedaks.

Ribad on kanga peale õmmeldud ja ääred on kõik lahti ja karvased - annab nii laheda efekti.

Natuke jäi seda heledat pluusi veel alles, mul juba mõtted töötavad, et kuhu ma ülejäänud ribad tööle rakendan. Järgmisena võiks mõne kardigani õmmelda, ühed kardinad on töös, mitu projekti ootel ja UFOdest ei hakka üldse kirjutama. Tore on tagasi õmbluslainel olla!

Teine pluus ja lõikeraskused

Leidsin hiljuti oma ühele murele hea lahenduse. Nimelt lõike järgi kangast detaile välja lõigates polnud midagi head sinna paberi peale raskuseks panna. Kasutasin küll oma lapitehnika suuri joonlaudu, aga neid pidi alati siia-sinna liigutama, tihti olid need hoopis kuskil teiste asjade all või üldse liiga suured. Proovi ise lühikese varruka lõike peale 60 cm pikkust joonlauda paigutada :) Siis aga nägin kuskil pilti, kus olid suured metallist seibid kanga peale paigutatud ja need hoidsid kõik asjad ilusti paigal.

Selleks, et ehituspoest need meeles oleks ära osta, läks veel umbes pool aastat aega ja lõpuks võtsin eraldi käigu just nende seibide nimel ette. Seibide servad on aga teravad ja sakilised ning oleks kangast niite välja tõmbama hakanud. Haarasin oma heegelnõelad, mõnusalt roosad puuvillased lõngad ning heegeldasin seibidele kuued selga ja sabad külge. Nii mõnus oli nendega töötada! Piisavalt rasked, piisavalt suured, sabadest saab hästi kinni haarata ja tänu erksale roosale värvile paistavad need kangaste vahelt ka välja :)

Üks "lilleke" ülejäänud lihtsalt sabadega.

Väiksemad kettad said kahe kaupa kokku heegeldatud, et need ikka piisavalt rasked oleks.

Praeguseks on need juba kolme töö juures abiks olnud ja ma olen ikka väga rahul enda nutikusega. Viimasel pildil olev pluusi esitükk sai kokku õmmeldud aga selliseks pluusiks:

Õlgadel on sätendavate ruutudega trikotaaž, mida mul ongi vaid väikesed tükid.

 

Pluusi kangas on tõenäoliselt osaliselt polüester, osa midagi vähe looduslikumat (arvatavasti puuvill). Ma arvan, et see on Minervacraftsi lehelt tellitud ja tegelikku värvi on väga raske pildile püüda - minu silm näeb seda peaaegu bordoopunasena, pildil aga pigem pruun. Lõige miskit vana, mida kordades juba õmmeldud. Tegelikult vajaks siit-sealt parandamist aga plaan on hoopis endale enda baaslõige konstrueerida. Aga kui nii kiirelt on vaja midagi selga, siis konstrueerimisele seekord aega ei kulutanud. 

 

Pildil ei läigi, muidu aga küll :P