21 September 2017

23rd European Patchwork Meeting - II osa

Näitus: TRIP TO THE END OF THE WORLD ...

 

Messi müügiala juures oli üks näitus, mis mind väga kõnetas. Näitus koosnes messikorraldajate poolt korraldatud konkursile esitatud töödest ning kõik, kes tahtsid, saanuks osaleda. Isegi mina :) Nõuded töö suurusele, kihtidele ja teema olid ette antud, vaja oli vaid tulla lööva idee peale ja see vormistada. Ideega saanuks ehk veel hakkama aga vot idee teostamise oskusi pean ma veel kõvasti lihvima. Igal juhul oli väga põnev vaadata, mida teised loonud olid. Tase oli ikka väga kõrge! 

Kohe uksest sisse minnes vajus suumulk lahti ning väljudes ei jätkunud enam piisavalt sõnu, et töid kiita. Jah, oli neid, mis mulle ei meeldinud, kuid see oli probleem minus või minu vaadetes, mitte töö kvaliteedis. Mõni tundus liialt poliitiline, mõni liialt modernne. Küllaga oli aga neid töid, mida vaadates tahtnuks kunstniku pähe ka näha.

Esimesena jäi mulle silma Romana Cerna (Tšehhi) töö "The Flying Dutchman" - Romana kirjutas ise töö kohta, et ta on kuulnud nii palju lugusid sellest laevast ning ta tahtis töös välja tuua oma nägemust, kuidas see salapärane laev liugleb teadmatusest lõpmatusse (floating from unknown to infinity...). Kõik need killukesed kangast, kõik need tepingud, mis liidavad töö ühte. Võiks vist lõputult seda vaadata. Töö sai ka auhinna žürii poolt.

Romana Cerna - "The Flying Dutchman"

Fragment R. Cerna tööst.

Kohe eelmise töö vastas asus väga helge tulevikku vaatav töö - Ungarist pärit kunstniku Tatiana Varshavskaya "In the beginning." Kunstnik kirjutas töö kohta, kuidas kolmeaastane laps on alles oma teekonna alguses, mandrid veel vallutamata, vaba ja ankurdamata olles saab lõputult ringi rännata lapsepõlve unistustes ja kuidas see laps saab maailma avastama sõita paberist paadiga.

Tatiana Varshavskaya "In the beginning"

Üks töödest, mida ma kauaks vaatama jäin, on Monarch liblikat sinisel taustal kujutav lapimaal, mis on loodud Saksamaalt pärit Barbara Lange poolt. Töö nimi on "Monarch Migration" ja see on pühendatud nendele liblikatele, kes rändavad Mehhikost Kanadasse ja tagasi. Läheb vaja neli generatsiooni, et jõuda Kanadasse ja ainult üks, et tagasi Mehhikosse jõuda - kunstnik ütleb, et nende jaoks on see tõepoolest reis maailma lõppu.
Barbara Lange "Monarch Migration"

Järgmine üleni sinine töö oli Marielle Huijsmans "Trip to the end of the world" lapimaal. Inspiratsiooni leidis ta mere ääres kõndimisel taeva ja mere kokkupuutepunktist. Ta kirjutas, et võib igavesti kõndida, aga kohta, kus pilved lainetega kohtuvad ja maailm otsa lõppeb, ta ei jõua. Minu pilgu hoopis naelutasid erinevad kangakihid ja teppimised.  

Marielle Huijsmans "Trip to the end of the world"


Üks koht, kus tahaks ise ka kunagi ära käia, on Finistère. Üldse Prantsusmaa põhja(lääne)rannik tundub sellise paigana, mis tuleks oma silmaga ära näha ja oma jalaga läbi astuda. Antud piirkonda hüütaksegi maailma lõpuks, koha nimi tuleb ladina keelsest sõnast Finis Terræ, mis tähendab maa (earth) lõppu. Pole siis ime, et Saksa kunstnik Gabriele Voeller sellest inspiratsiooni sai ja oma kirkamad kangad "Finistère" töösse kokku õmbles. 

Gabriele Voeller "Finistère"
Fragmendid G. Voelleri tööst

Fragmendid G. Voelleri tööst

Šveitsi kunstniku Maria Stolleri töö "Convergence" meenutab mulle hoopis miskipärast maiade või asteekide kultuurist pärit maske/näokujusid. See, kuidas näod ülejäänud tööst eraldusid, sai vist küll ainult palja silmaga näha. Fotoaparaadi sisse selle töö vau-efekti kahjuks püüda ei õnnestunud. Kunstnik sai aga oma töö mõtte metsas jalutades ja jälgides, kuidas pikad sirged puud taeva poole sirutuvad ja samas talle kaitset ja turvatunnet pakuvad. Värvidemäng võis olla lummav, sest töö on fantastiline!

Maria Stoller "Convergence"

Järgmised kolm tööd on kõik pilkupüüdvad ja samuti imepisikeste detailideni läbi mõeldud ja paika pandud. Lihtsalt selleks hetkeks olin oma sõnad ammendanud ja te peate piltidega leppima.

Vasakult paremale: Isabelle Cluzel (FR) "Zealandia", Krista, Chiaki Yagishita (Jaapan) "Japon" ja viimane Corrie Smit-Ruitenberg (Holland) "Traveling to the Light"

Chiaki Yagishita (Jaapan) "Japon"

Corrie Smit-Ruitenberg (Holland) "Traveling to the Light"

Mind lõi näilise lihtsusega rohelisel taustal värviliste täppide jada. Pildistama asudes nägin ära ka tepingu, mis teadvustas töö nime: "No return." Selle Hollandi kunstniku Anne Lillholmi töö on minu meelest lihtsalt geniaalne. Ei ole vaja tulesid-vilesid vaid väga efektset ideed ning meisterlikku teostust. Ta kirjeldas oma töö mõtet niimoodi (minu tõlge inglise keelest): sünnist surmani liikudes käime läbi erinevaid etappe. Meil on head ja vähem head asjad juhtumas elus, päevad rohkemate ja vähemate värvidega. Meil on tõuse ja mõõnasid. Mõnikord me otsustame minna paremale, mõnikord vasakule. Mitte keegi ei tea, mida reis läbi elu meile toob aga üks asi on kindel - tagasiminekut ei ole. Me peame lihtsalt oma rada mööda edasi liikuma. Ma näitan seda tepitud nooltega, mis ümbritsevad värvilisi mulle. 

Anne Lillholm "No return"

Ma ei saanud pilku ära..
  
Kodusena tundus üks töö, milles oli kasutatud linaseid kangaid. Nime uurides sain teada, et kunstnik Maryte Collard on pärit Leedust ning tema töö "Song of the Linen" ongi ainult linastest kangastest tehtud.

Maryte Collard "Song of the Linen"

Fragment M.Collardi tööst

Järgmised tööd jäid kõik ühel või teisel põhjusel pildile - ju tundus midagi mu silmale huvitav ning tekkis tahtmine neid teiega jagada. 

Marianne Burr "Penguins in Peril"

Vasakul Ursula Wilhsson Palmer "Antarctica" ja paremal Edith Leidi "Stargate. What's next?"

Rita Dijkstra "Mount Fitz Roy"

Gabrielle Paquin "Voyage en orbite"

Viimaseks jätsin töö, mis vist isegi mu lemmik on sellelt näituselt. Lõuna-Korea kunstnik Chang Misun kirjutas oma töö "Pieces of memories" kohta järgmist: mulle meeldib mõelda, et mu elu on nagu lõputu reis. Tükid mu minevikust ja tulevikust saavad kokku kui mu mälestused. Mõned neist on eriti selged, mõned veidi udused. Tema mälestustekatked said ühendatud ja väljendatud selles töös. 

Chang Misun "Pieces of memories"

Fragment C. Misuni tööst

Fragment C. Misuni tööst

Kas te ka ikka näete, et need rombid pole mitte kõik ühel kõrgusel? Mõni neist on palju esiletükkivam, mõni tuhmim. Täielik ruumiline efekt on saavutatud pealeõmmeldud ribadega.

See viimane töö sai järgmise aasta messi reklaami peale. Imehästi sobib sinna taustale ja tekitab veelgi rohkem huvi. Tahaks järgmine aasta jälle Prantsusmaale sõita, kuid meil vist juba muud plaanid...

Kunstnike mõtteid tööde kohta lugesin selle aasta näituse kataloogist, kus kõik antud näituse tööd olid ilusti piltidel olemas. Kes aga selle näituse kõiki 38-t tööd tahab näha, peab sammud FB-sse seadma ja seda albumit vaatama.

20 September 2017

23rd European Patchwork Meeting - I osa

Kui Kadri koos fantastilise seltskonnaga Sainte-Marie-aux-Mines linna jõudis, oli lapitöömess juba alanud... 

Mõte lapitöömessile minna tuli ja istus pähe kui Mailis me grupis nende reklaami jagas. Teades, et mul on pea aasta jagu aega kolme meest selle mõttega harjutada, hüüatasin, et mina lähen! Merike liitus kohe ning Krista haaras härjal sarvist ja teatas, et kui mina sõidan, siis tema tuleb. Karin oli samuti meiega kampas. Neli on hea seltskond ja sedasi me 2016 aasta oktoobris ja novembris oma reisi korraldama asusimegi. Lennud Tallinn-Frankfurt-Tallinn tulid Lufthansa sooduskupongi abil 90€ (ilma ära antava pagasita) ja 130€ (koos pagasiga) ning nii hea oli lasta lend endale jõulukingiks teha. Majutuse broneerisime detsembris ning see läks lõpuks inimese kohta u 50€ maksma. Valisime oma peatuspaigaks ühe korter tüüpi paiga veinipoe ja -keldri kohal, meil oli täisvarustuses köök, elutuba, magamistoad ja muud mugavused. Frankfurdi, lapitöömessi nelja linna, majutuse külakese ning muude vaatamisväärsuste vahel liikumiseks rentisime auto ning selle kulu tuli u 70€ näo kohta (koos bensiiniga diisliga). Sellega oli meil põhiline korraldatud ja peaaegu nagu säästureis võis alata!

Kõigepealt varahommikune lend Tallinnast Frankfurti, siis auto rentimine: meie rendiautoks osutus Kia Carens ja peale kohustuslikku blondiini ja Kia nalja (miks blondiin Kiaga ei sõida?), saime tegelikult autoga täitsa sina-sõbraks. Põhiline plusspunkt me auto puhul olid suured aknad ja piisavalt ruumi - kõik said hooga pildistada ja välja nägi igas suunas täiesti vabalt. 

Järgnes väljasõit lennujaama teederägastikust 18 km kaugusele Primarki. Naersime küll, et siia me kogu oma raha jätamegi aga tegelikult tulime u 1.5 tundi hiljem sealt väikse kotihunnikuga välja ja jätkasime oma teekonda.

Frankfurti lennujaamas. Ühtki kilomeetrit veel läbitud polnud.

Saksamaa kiirteid olen varem mitmel korral rendiautodega läbinud, seega täitsa eksimiste ja ehmatuste vabalt saime autoga isegi 150km/h saavutatud. Isegi sellisel kiirusel pidime kõigest teises reas sõitma, sest kolmandas ja neljandas lausa lennati meist mööda. Hoolimata teetöödest põhjustatud ummikutest, külgtuulest ja vahepeal 130km/h piirangutest (nali! Me auto mugavaim kiirus oligi u 120-140km/h, üle selle hakkas külgtuul liialt mõjutama ja kurvides tekkis ümber minemise tunne) ületasime üks hetk Reini jõe ning saime mööda väiksemaid teid oma lapitöölinnakesse vurada.

Prantsusmaa tervitas meid vähese päikese, vihma ja armsate viinamarjapõldudega. Nii lahe oli kuulata tagant istmelt muudkui õhkamist ja ahhetamist. Ma ise olen vist juba rikutud - vaimustuse tekkimiseks peavad olema kõrgemad mäed ;) 

Esimesse näituse paika jõudes tuli välja, et info oli poolik - me netist ostetud pileteid ikkagi ei saanud igas asupaigas käepaelte vastu vahetada, selleks pidime hoopis pisikese linna teise otsa kõndima ja messi müügialalt õige boksi üles leidma. Tee peale aga jäi üks näitustest, kus keegi meilt sisenemisel käepaelu ei küsinud ja nii vaatasimegi kiirelt üle näituse nimega Labors of Love. Esindatud olid vanaaegsed ja enamasti käsitsi õmmeldud lapitekid. Isegi õhk seal näituse paigas oli vana lõhnaga.

Näitustele lisaks tuli ka pidevalt inimesi jälgida, sest nii lahedaid lapitehnikas riideid, kotte ja aksessuaare liikus ringi. Kõiki kahjuks pildile ei saanudki ja kõiki kindlasti ei näinud. Kahe silma asemel oleks pidanud vähemalt 10 neid kaasa võtma :)

Osad lapiplokid olid korvis ja neid sai täitsa vabalt näppida. Nagu näha, siis mina pildistan kahte, kes lasid kätel käia, ja Merike pildistas mind. Hetk hiljem olin ise samamoodi näppu- ja ninapidi korvis ja imetlesin ilusat käsitööd.

Kui olime oma kuldsed käepaelad numbritega kätte saanud, messi tutvustavad raamatud ja messi koti ostnud, sai müügibokside vahel hulluks mindud. Põhiline, mida müüdi, oli kangas. Loogiline ju! Üks hetk sattusime aga riiulite vahele, kus oli ainult inglise keeles raamatud. Riiulite kaupa lapitööraamatuid disainist, teppimisest, kujundamisest, projektidest, erinevatest tehnikatest jne. Silme eest oli kirju ja tunne oli ülev. Nagu paradiis! 

Selle aasta kataloog ja messi kott. Suveniirid missugused!


Peast täitsa soe. Aga raamatuga ülimalt rahul.

Igaüks leidis sealt oma, mina leidsin ka. Tegelikult oleks vist isegi tahtnud sinna uuesti minna aga ma juba tean, et siis läinuks ma jälle peast soojaks. Raamatu eest tasudes kiitis müüja mu inglise keelt ja uuris kuskohast ma pärit olen. Vastasin ja ütlesin veel, et mu põhiline eesmärk oligi leida endale messilt raamatuid, mis meenutaks pärast meie reisi ning samas annaks tarkusi ja ideid. Müüja kiitis veelgi mu keeleoskust ning teda tänades mõtlesin, et nii tore - muudkui kiidab aga ega ta isegi halvasti räägi. Noh, järgmine päev kui ma nendest raamaturiiulitest kaugemal olin, sain aru küll... müüja oli inglane :) 

Raamaturiiulite juurest edasi liikudes ei tahtnud käte värin kohe kuidagi lõppeda - me ees olid teppimismasinad, mida igaüks sai proovida. Muidugi tuli järgi katsetada. Ega siis iga päev sellise masina taha ei saa. Oh, kui kergelt see liikus ja hoolimata mu käte liikumise kiirusest, tegi masin kõik pisted ühtlase pikkusega. Nüüd võiks üks 20 000€ sülle kukkuda ainult :) 

Siin eespool üks odavam masin.

Kätevärin ja kriips kõrvuni.
 

Sainte-Marie-aux-Mines

Selline hotell jäi tee peale auto juurde jalutades. Sainte-Marie-aux-Mines

Järgmisena vaatasime ära Trip to the end of the World konkursi tööd, nende kohta teen lausa eraldi postituse. Kella 18 ajal lõi aga magamatus ja söömatus mul põlved nõrgaks, pea ringi käima ja maa kõikuma. Õnneks mu toredad reisikaaslased toetasid ja kui ma olin oma suhkrulaksu virsikukoogi näol sisse söönud, saime toidupoest vajalikuga varustatult oma majutusse liikuda. 

Vaade Château de l'Ortenbourg'i varemetele jäi meil iga päev ette. Majutus oli ka l'Ortenbourgi tänaval, mis siis ikka tahta :)

Me koduke oli armas, hoovi peal olid kaks stressimaandus"palli" ja veini lõhnad. Esimene õhtu lõppes ühiselt köögilaua taga jutustades, muljeid vahetades ja järgmiseks päevaks plaane tehes. 

Meie korter asus valge maja teisel korrusel, parempoolse maja all aga olid suured veinikeldrid :P
Teises osas tulevad Trip to the end of the World konkursi tööd, siis kolmandas osas meie teine päev. Kuigi seal tuleb ka mitu postitust, sest vaatasime mitmeid näitusi ja need lihtsalt ei mahu ühte postitusse...

13 September 2017

Suviste tegemiste ülevaade

Kuhu see suvi kadus? Mulle tundub, et jäi eelmisesse aastasse, sest sel aastal oli selline soe kevad ja imelik sügis. Kuigi sügis oma täies ilus alles algamas. Igal juhul oli me pere jaoks see suvi suhteliselt rahulik, samas põnevaid tegevusi täis. Isegi mõned õmblemised mahtusid sinna. 

Kõigepealt avastasin, et üks mu varasemaid töid on täiesti näitamata. Tõenäoliselt nii mõnigi teine on näitamata, kuid see jäi lihtsalt ette. Kangad pärit Kangas ja Nööbist (ammu-ammu), lõige Ottobrest. Õmmeldud äkki eelmine aasta :D

Mulle see lapiline kangas väga meeldib!

Teiseks. Oma stiili otsides mõtlesin, et nii tore oleks aeg-ajalt paberil läbi joonistada, mida plaanin. Selle jaoks käisin lehel Tracing Real Body Models ja valisin sealt enda arvates sarnase kehakujuga inimeste joonistused ning kujundasin endale sobivad lehed. Nagu näha, valisin erinevates poosides naisterahva pildid, et erinevaid riietusi talle selga saaks joonistada. Printisin need õrna halli tooniga välja - kui peale joonistan, jääb küll kehakuju näha, aga ei sega. Ma nüüd loodan, et ma üks hetk neile kõigile riided ikka selga joonistan :)



Vahepeal üritasin kiireid õmblusi ja kangavähendamist jälle - seekord sai õmmeldud neli pitsiga rätikut. Ilusad ja praktilised. 

Kõrvarõngaid olen juba näidanud

Kui õmblusaega järjest vähemaks jäi, tegin hoolega plaane ja koristasin kangaid. Plaanis oli 3 kleiti (mitte ükski ei saanud isegi kangast välja lõigatud), jakk, särke, bleiser jne. Ilusad suured õhulossid...

Üks kardigan sai valmis, ülejäänud asjad mitte.

Suvine kardigan, mis õnneks valmis sai

Kõik õmblustööd muudkui venisid, ükski asi ei tulnud niimoodi välja nagu oleks tahtnud. Samamoodi see kardigan: varrukad on natuke liiga lühikesed, materjal on liialt kange ja puuvillane kant hõlma ääres kipub kortsu hoidma isegi peale triikimist. Sellest hoolimata oli seda jube mõnus peale visata meie tavapärastel loomaaia käikudel ja Haapsalus ringi jalutades.

Kardigani lõige Ottobrest, materjal kunagi ammu Abakhani kaalukangaste hulgast

Natuke pirtsakat roosat kanti hõlma äärtes

Avastasin sel suvel ka ühe toreda koha, kus väga ilus jalutada on - Jaapani aiad Kadrioru pargis. Seda enam, et autoga saab seal aedade värava juurde ilusti parkida. Sinna läksin ühe natuke edevaks tehtud t-särgiga. Nimelt ostsin Abakhanist triikrauaga peale kinnitatavaid kivikesi ja lisasin neid särgi õlale. 

Veidike edevust

Mõned ilusad päevad sai veedetud Haapsalus - mulle seal tõeliselt meeldib. Mõnus, rahulik, ilus, lapsesõbralik ja nüüd on seal ka üks väga tore jutupartner :)




Mõnusalt jutustamas koogi ja kohvi kõrvale :)

Ühel õhtusel jalutuskäigul sattusin tänavale, kus polnudki veel käinud

Laste Vabariigi raames ajasime selliseid kohti ka taga :)


Augusti lõpus aga haarasin pärli- ja nööbikarbid ning ehtisin ennast. Kohe varsti saan nendega ilutsema minna :) 

Vildile õmmeldud, nahast tükk alla kleebitud

Väänutasin traati ka :)

Põnevate kohtumisteni!