Riia kangapoed ja niisama juttu

Ma räägin jälle juttu. Käsitööd ei näita, kangaid ostan kokku ja õmblen hetkel vaid õmblemise loenguks vajalikke töid. Teistel hetkedel koon, heegeldan, üritan teha hargipitsi või tuniisitehnikat, kavandan seelikut, sokke, kindaid, teist seelikut, viigipükse, viite lapitekki, nelja referaadi-taolist kodutööd. Mai esimeseks nädalaks peavad need asjad kõik valmis olema, siis hakkan teid juba käsitööga pommitama :) Seniks aga seiklustest Riias!

Mida teeb üks kangahull, kui on võimalus mõnes piiritaguses linnas veeta pea poolteist päeva? Eks ikka alustab varakult kangapoodide aadresside otsimisega, uurib paremaid ja analüüsib tõenäosust mõne poe külastamise osas.

Mina olen täpselt selline kangahull. Teadsin, et pääsen pea kaheks päevaks Riiga. Otsisin välja aadressid, vaatasin kaupluste kodulehti ja tegin omale Google Mapsi kaardi, kuhu märkisin kõik leitud poed. Plaanisin küll vanamoodsalt pliiatsiga paberile ka aadressid kirjutada, kuid enne reisi toimetades kadus aeg sootuks. 

Järgmine hetk avastasin end Riiast Sõjamuuseumi eest. See tähendas, et paar tundi oli vaba aega - mees muuseumis, naine poodlemas :) Vahtisin oma telefonis olevat Riia kaarti (mis ei ole Google kontoga seotud ja seega poode seal kirjas polnud), meenutasin pingsalt üles märgitud tänavaid ja .... kõndisin pea 2 tundi mööda erinevaid tänavaid leidmata ühtki kangapoodi. Audumi kirja ei paistnud kuskilt. Lõpuks viimases hädas otsustasin külastada ainukest poodi, mille asukohta kindlalt teadsin - selleks poeks oli koht, mida Krentu oma blogis kirjeldas. Astusin uksest sisse ja jõudsin juba kergelt pettuda kui silmasin pool korrust kõrgemal kangaid. Sisenedes nägin ainult paelasid ja muud pudi-padi ning ei tekkinud üldse kangapoe tunnet. 

Poe aadressiks Krišjāņa Barona iela 8, kaupluse ukse kohal ilutseb punasel taustal Audumi (ehk siis kangad). Google StreetView pakub sellist pilti:

Poes oli tõesti palju ilusaid kangaid. Aga need polnud minulikud... Seal oli ilusaid villaseid, väga kirevaid šifoone ja läikivaid kuldseid žakaarkangaid. Viimased sobiks küll pigem mööblipoodi. Lisaks oli paaril rullil ka trikotaaži - just seda otsisin mina taga. Leidsin ühe lilla ja beežiga mustrilise trikookanga ja omandasin sellest meetri. Nii igaks juhuks kui ma järgmine päev ei peaks ühtegi kangapoodi jõudma. Oleks ju päris hale peale nii pikka kõndimist tühjade kätega ära tulla. Nüüd siis tulin tühjema rahakotiga, sest 13€ meetrise jupi trikookanga eest pole ma varem veel välja käinud...

Õhtul kurtsin oma kurba saatust, plaasterdasin ville (kontsadega 4,5 km ikkagi!) ja kirjutasin hotelli internetti kasutades igaks juhuks järgmiseks päevaks aadressid välja. Mobiili (mille kaarti ma usinalt päev läbi olin kasutanud) ma igaks juhuks laadima ei pannud. Järgmisel päeval vahetult enne hotellist lahkumist avastatud tühi aku pani järgmise põntsu - tänapäeva tehnika võlud ja valud eksole :)

Varustatud paberil oleva trükitud kaardiga, kahe tunni vaba aja ja piisava summaga pangakaardil oli mu optimism tagasi. Jalas olid madalad kingad paksude mugavate sokkide ja viie plaastriga, veepudel kotis, päikeseprillid ninal ja tänavakohvikust haaratud saiake näppude vahel kõndisin sihikindlalt kangapoodide suunas. Hoog oli nii suur, et sammusin ühest kangapoest lihtsalt mööda - alles paar meetrit hiljem saabus ajusse signaal: kangapood, kangapood! Tagasipöörd ja kohe poodi sisse astudes tekkis õige tunne. 

On teil olnud sellist kõhutunnet, mis annab teada peatselt saabuvast õnnest? Või kangaid vaadates tekkinud äratundmine - need on mulle mokkamööda, soojendavad südant ja paitavad silma? Eks ma siis tundsin end Eriti Tähtsa Isikuna VIP Audums kaupluses (aadress Tērbatas iela 16/18). Nii tore hetk tekkis kui ma kangaid silitasin ja müüja minu juurde astus. Pikk lätikeelne jutt ja minu kohmetu vabandus inglise keeles läti keele mitterääkimise kohta. Selle peale ehmatas müüja päris ära ja pöördus kiirelt ringi nagu poleks ta üritanudki minuga rääkida :D Poest nad mind umbkeelsuse tõttu ära ei ajanud ja ühe noorema näitsikuga leidsime isegi ühise keele. Kuidas muidu oleks ma saanud osta fantastilist sinise-halli-mustakirjut kangast...

Foto jällegi Google StreetView abil saadud.

Sellest tuleb kleit

Kangas on suhteliselt raske polüester trikotaaž, materjal on väga sarnane mu nn kalliskivi kleidi kangale. Hind oli jällegi krõbe (18.50€ meetri kohta), kuid poodi ma seda jätta ei suutnud. Kauplesin endale 5% hinnaalandust, sest kangast oli veidi rohkem kui ma oleksin tahtnud, aga nad lõikama ei soostunud. Ju saan siis lisaks kleidile ka seeliku ;)

VIP Audumsi poes nägin samasuguseid peenvillaseid kangaid, nagu meilgi Kangas ja Nööbis müüakse. Ainult hinnaks oli neil 39€/m mitte 50€/m nagu meil. Riik sama, tootja sama, koostis sama... Teiste kangaste hinnad olid jällegi tunduvalt krõbedamad. Puuvillase trikotaaži odavam ots oli 12€/m ja kõik kenamad pigem 15-18€ meetri kohta. 

Järgmine poeke asus samal tänaval vaid natuke maad edasi. Mundi Meri Audumi (aadress Tērbatas iela 26) oli väiksem, kesisema valikuga ja midagi väga meelepärast silma ei torganud. Samas on mul hea meel, et sain ära käia - järgmine kord tean selle jätta hetkeks kui aega üle jääb. Google piltidel seda kauplust ei näegi, õnneks taipasin selleks hetkeks ka oma fotokat kasutada :)

Pigem butiigi moodi kui asjalik kangapood

Viimaseks jäi Lāčplēša iela 17 keldrikorrusel asuv poeke. Kaks müüjat mugisid sihvkasid ja põrnitsesid mind päris pikalt. Plaanisin juba poest väljumist kangaid silmitsemata kui sisse astusid müüjate sõbrannad, kellega nad soojalt lobisema hakkasid. Sain rahulikult hinge tõmmata ja kangaid uurida. Kahjuks või õnneks ükski neist minuga koju kaasa ei tulnud. Küll aga oli nii mõnelgi kangal päris palju potensiaali - seda poodi tasub edaspidigi külastada kui karmide pilkude all ellu jään :D

Foto jällegi Google StreetView-d kasutades

Ainult mõnesaja meetri kaugusel asus veel üks kangapood, kilomeetri kaugusel asus ehk Abakhan, aga minu aeg selleks päevaks otsas ja kodutee ootas. 

Nelja külastatud kangapoe põhjal võiksin öelda, et hinnad on natuke kallimad (võrreldes Abakhaniga kindlasti, võrreldes Kangas ja Nööbiga ehk natuke ja võrreldes mõne vanalinna-kesklinna väikse kangapoega ehk mitte üldse). Valik on värvilisem ja kuldse tooniga kangaid leidub kindlasti rohkem. Viimane natuke isegi häiris, sest ma ise kulda üldse ei armasta. Teades aga vene kogukonna eelistusi, ei pane see mind üldse imestama - kahes poes läks kuldse mustriga kangas müügiks nagu soe sai samal ajal kui mina tagasihoidlikumaid kangaid silitasin. 

Mõnus oli silmaringi avardada ja hoolimata kõikidest viperustest siiski kangapoodidesse jõuda. Järgmiseks korraks ma luban, et kirjutan aadressid paberile, laen kõikvõimalikud seadmed, varustan end paberkaardiga (ja rahaga) ja panen poodlemiseks jalga mugavad jalanõud :)

Me Made May '14

So Zo blogis lükati käima selleaastane Me Made May. Seal saab kommentaarides ilusti inglise keeles anda oma tõotuse. Et eestikeelsetes blogides ka selline tore projekt levima hakkaks, tõlkisin osaliselt projekti idee ja juhised, kuidas anda oma tõotust.

Ma väga loodan, et kõik, kes on projektiga liitumisest huvitatud ja tahavad oma tõotusi anda eesti keeles, kirjutavad mu blogi kommentaaridesse ka enda oma! :) 

Mis siis on Me Made May?

MMM (otsetõlkes minu valmistatud mai) on väljakutse, mis on mõeldud julgustamaks inimesi, kes koovad/õmblevad/heegeldavad/uuendavad rõivaid endale, kandma ja armastama enda tehtud rõivaid. Iga osaleja ise otsustab, mida ta lubab, nii et see maikuu oleks piisavalt põnev nende jaoks. Väga laialt on levinud lubadus igal maikuu päeval kanda vähemalt ühte enda valmistatud rõivaeset. Iga osaleja otsustab ka selle üle, kas ja kuidas ta oma lubadust dokumenteerib - kas pildistab, kirjutab sellest blogis igapäevaselt või -nädalaselt või lisab ainult pildid Flickrisse või kuhugi mujale.

Mis pole MMM?

• Ei ole igapäevase rõivastuse pildistamine. Tähtis on kanda ja tunda ennast mugavalt enda valmistatud esemetes ja kui soovid, siis võid ka neid igapäevaselt üles pildistada.
• Ei ole vajadust paaniliselt maikuus õmmelda/kududa/heegeldada endale rõivaid, sest MMM peaks olema lõbus, tore ja mitte paaniline rõivaste valmistamine! Samas on väga tore, kui lõpuks lõpetad mõne endale mõeldud eseme, mida oled tükk aega edasi lükanud või otsustad enda garderoobi täiendada.
• MMM ei ole võistlus. Ei loe, kui palju sul enda valmistatud rõivaesemeid on. Pigem pead sa enda lubaduse andma nii, et see kuu oleks sinu jaoks võistluslik ja huvitav.

Tõotuse andmiseks kirjuta kas minu blogisse või otse So Zo blogisse. Tõotuse võid anda nii:

Mina, (nimi, blogi aadress kui on), registreerun Me-Made-May '14 osalejaks. Ma püüan kanda endavalmistatud rõivaid ........................... terve maikuu jooksul. (Lisada võid kajastamise ja pildistamise kohta.)

Pakun võimaluse lisada oma Me-Made-May pildid Flickri gruppi, mille tegin just eestikeelsete blogide MMM kajastamiseks. Selleks tuleb seal avaldada soovi grupiga liituda ja siis ma saan aktsepteerida.

Miks mina osa võtan? 

• Ma olen endale erinevaid rõivaesemeid õmmelnud, aga mõned neist on lükatud kapis tahaotsa ja ma üldse ei kanna neid. Tahaks läbi mõelda, miks ei kanna, kuidas ma saan need endale kantavaks muuta ja neist jälle rõõmu tunda.
• Eelmine aasta osalesin "salaja" (ehk teadsin ainult ise). Mõni päev oli ainukeseks kantavaks esemeks mu õmmeldud sall, teisel päeval ainult ehted. Sel aastal julgen anda avaliku lubaduse! 
• Tahan välja mõelda, milliste rõivaesemetega pean enda garderoobi täiendama. Seelikuid on mul üksjagu õmmeldud, aga pluuse jääb pidevalt puudu. Mis on need rõivaesemed, mida ma reaalselt kannan? Sellega saan ka vältida olukorda, kus õmblen järjekordse rõiva ja see jääb kappi seisma...
• Tahan enda jaoks selle kuu põnevaks teha! Ilmad on tõenäoliselt sellised, mil kanda saab nii kevadisi kui ka suvisemaid rõivaesemeid. Talvisi on nagunii veel vähe tehtud, seega maikuu on väga hea valik :)

Mida ma luban? 

I, Kadri (www.kadristik.net), sign up as a participant of Me-Made-May '14. I endeavour to wear me-made-garment or jewellery at least 5 days a week for the duration of May 2014. I blog about it weekly and take photos of each look I wear. I want to make some more garments, so that I can wear me-made garment for the whole month.

Ehk siis:

Mina, Kadri (www.kadristik.net), registreerun Me-Made-May '14 osalejaks. Ma püüan (luban) kanda enda valmistatud rõivast või ehteid vähemalt viiel päeval nädalas 2014 maikuu jooksul. Ma kirjutan sellest iga nädal postituse ja pildistan igapäevase rõivastuse (viiel päeval nädalas). Ma tahan teha veel mõned rõivaesemed, et järgmisel aastal saaksin maikuu kõikidel päevadel kanda enda valmistatud rõivaid. 

Seega maikuus on oodata vähemalt 4 postitust vähemalt 20 pildiga minust :) Mu kaugpäästik saab oma tuleristsed...

Ootan julget osavõttu! Mängureeglid saad ju määrata ise! Kõik küsimused ning ettepanekud on oodatud!

Kui oled end kirja pannud, siis jää ootama esimest maid. Ära paanitse! Kui, siis ainult natuke ;)

Rohelise rootsi põiminguga ilurätik

Ma olen haige. Naljakas on olla kohe päris haige - põletav kurguvalu, kähisev hääl ja pidev köhimine ja tatistamine. Lisaks pidev peavalu ja vahelduv palavik. Tavaliselt on mul sügisest kevadeni kõik need samad sümptomid, kuid kergel kujul. Seekord mitte. Ehk oleks perearstist abi, aga kuidas ma helistan, kui ma vahepeal ainult köhin ja siis saan kaks piiksu teha? 

Seega ma tegin hoolega koolitöid. Kolme teoreetilise jutuga teksti kirjutamise lõpuks lubasin endale preemiat - sain viimaks ära õmmeldud rätiku kaks külge. Triikisin ilurätiku sirgeks, tegin pildid ja nüüd kirjutan postitust. Mis saakski parem preemia olla? :)

Rätik oli mul tükk aega pooleli, kuid märtsi alguses võtsin end kätte ja põimisin viimased read üleminekuga rohelisi mustrijuppe vahvelkanga vahele, õmblesin külge pitsi ja nüüd saan rätiku esitada ka märtsikuu aastaprojekti. Iga kuu on tunne, et seekord ma küll midagi teha ei jõua, aga kui loominguliselt asjale läheneda, siis saadab mind edu.

Seekordne märtsikuu töö on:

• märgatavalt rohelise põiminguga
• määratult mahukas - sest muidu oleks see olnud juba ammu lõpetatud!
• mässamine kangaga - no need küljed jooksevad ju eest ära. Proovi neid ääri täpselt ruudustiku järgi sirgeks õmmelda, on ikka paras mässamine :)
• mänguline lahendus - mängisin lõngaga sinna enda peast mustri peale
• mälestustest tulvil - sama lõnga kasutasin ka poja mütsi heegeldamiseks, iga kord kui linikut vaatan, tuleb meelde, et kevad on tulemas ja pojale müts väike... 

Laual koos minu imeilus "musta öö" kuukingaga :)

Märgatavalt roheline põiming ikka mõlemas otsas :)

 Olge terved!

Auhinnaring ja vastused küsimustele

Palju juttu, natuke muusikat ja ei ühtki käsitööpilti!

Mõnda aega tagasi sain ma blogi auhinna S2rtsuliinelt. Aitäh! Peale minu said auhinna mitu blogi, keda ma ise jälgin huviga (Õmblusmamsel, Kohustuslik tegevusvabadus ja minu jaoks uustulnukana TallinnStyle). Nüüd ma siis mõtlen  ja mõtlen - peaksin auhinna edasi jagama 11 blogile, kuid teisi järgides valin välja hoopis ühe. Eesti blogimaastik ja kõik muud punktid, mis teiste poolt juba mainitud...

Esiteks aga küsimuste ja vastuste voor:

1. Kui vana Sa olid, kui käsitööga tutvust tegid? Tõenäoliselt alustasin nagu ikka koolis. Klassi ei mäleta, sokid kudus ära hoopiski samas külas elav naisterahvas ja põhikooli lõpus õmblesin endale 36 suuruse asemel 46 suuruses öösärgi. Õpetaja ütles ja nii ma tegin :) Tegelikult tunnid möödusid lobisedes, kuid mingid teadmised kudumise ja heegeldamise osas siiski omandasin. Õmblemist küll mitte.

2. Kas kooli ajal meeldis käsitöötund? Ju ta ikka meeldis - jutustada sai kõvasti! Mõlemad õpetajad (esimeses ja teises koolis) olid toredad ja sõdu nendega väga pidada ei saanudki. 

3. Kes on olnud Sinu peamine õpetaja? Õmblemises ja lapitehnikas on seda olnud Marja Matiisen. Ma olen nii rahul, et tegin otsuse tema kahel lapitöökursusel käia, viimasest kasvas välja ka me oma lapitööhuviliste grupp. Rõivaste õmblemisel olen väga palju uut omandanud Saima Reedi ja Anne Heina käe all (Rahvaülikooli kursusel ja Tallinna Ülikoolis õppides õmblemist). Ise õppimist on olnud ka palju, selle eest võin endale pika pai teha.

4. Kes on Sinu suurim eeskuju (nii käsitöös, kui ehk ka muidu)? Mul on kerge aukartus järgmiste isikute ees: Marja Matiisen ja Katre Arula (ei pea vist ütlemagi, miks); Sutsuke ehk Airi (teha oma pesa, majandada seda, saada laps ja ikka tublilt edasi jätkata - imetlus on suur!); Krista ehk Õmblusmamsel (ühe silmaga teod! Keelekasutus, fantastiline blogi ja tõeliselt korrektsed tööd). Ma ei oskaks öelda, kes neist nüüd see suurim eeskuju on. Oleneb ju mis omadusest täpselt rääkida. Käsitööväliselt aga mu abikaasa - hindan tema tarkust, oskust analüüsida ja arutleda, sihikindlust ja ettevõtlikust.

5. Mis Sind inspireerib? Tuled, mustrid, värvid. Näiteks ühe rootsi põimingu muster virvendas mul silme ees kui talvel mööda Vabaduse puiesteed koju sõitsin - tänavavalgustite küljes olid lumehelbekujulised jõulutuled. Rahvusmustrid, kirikindad, tikandid. Tühi ruudustik inspireerib ka :)

6. On Sul veel hobisid? Käsitööväliselt on praegu "hobikorras" ülikooli magistrikraadini jõudmine (osaliselt ka käsitööga seotud, sest kõrvalerialaks on käsitöö ja kodundus). Lisaks tennis ja reisimine. Igasuvised auto- ja telgireisid ja nende planeerimine on väga huvitav hobi :)

7. Parim lõõgastus? Hmm... Reisimine tõenäoliselt. Tavapärasest keskkonnast väljas olles tulevad teised mõtted ja ideed. Viis aastat oma elust veetsin ma reisides (ehk siis enamuse sellest ajast olin kuskil välismaal ja mitte Eestis), eks sealt on pisik külge jäänud.

8. Kui Sa suureks saad, siis kelleks saad? Ainukesed kriteeriumid on: õnnelik; teha seda, mida armastan; olla oma aja ja enda peremees. Tõenäoliselt seguneb sinna sisse ka õpetamine, sest see on mul lihtsalt veres. Seega ametinimetus on puhas formaalsus ;)

9. Lemmik muusikapala? Neid on liiga palju. Sõltub hetkest ja tujust - üks hetk viskan tukka Von Hertzen Brothersi kontserdil, teisel aga kuulan rahulikult Neil Youngi. Enamasti siiski (heavy või progressiivne) metal, natuke rocki ja palju head kitarrimuusikat. Viskan siis siia rahuliku tuju (Mark Knopfler "One more matinee"), kurva tuju (Porcupine Tree "Lazarus") ja parima kontsertelamuse loo (Tommy Emmanuel "The Tall Fiddler"), mis kindlasti kuuluvad kõik lemmikute hulka. Iron Maideni "Can I Play With Madness"  ja "No Prayer for the Dying" on aga sellised lood, mis iga kell, iga hetk lähevad peale ja panevad südame kiiremini põksuma :)

Muusikast võiksin vist lõputult rääkida...

10. Sinu parim omadus? Jutukus (kui seda võib heaks omaduseks lugeda). Ma olen küllaltki nõudlik, range; tean üldjuhul väga hästi, mida tahan. Olen õppinud endast lugu pidama, ei ütlema ja endaks jääma.

11. Üks elu põhimõte? Jää endaks ja austa ennast. Ümbritse end inimestega, kes sinust lugu peavad ja ära suhtle nendega, kes sind muuta tahavad. 

Minu annan auhinna edasi Vahvate asjade logiraamatule. Loodan, et ta jõuab rohkem õmmelda ja rohkem kirjutada! :) 

Minu küsimused Sulle:
1. Milliseid asju Sulle meeldib enim õmmelda?
2. Milline on keskkond Su ümber kui õmbled? On Sul eraldi õmblemiseks oma nurgake või pead alati kõik asjad välja tooma kappidest?
3. Kas näed end tulevikus ka õmblemas ja miks?
4. Kes on Sinu eeskujudeks ja miks?
5. Mida teed aia taha läinud esemetega?

Ilusat kevade algust!

Teksad enne ja nüüd

Mul on seoses kooliga mustmiljon asja teha. Tööd on ilusti Google kalendrisse üles märgitud, paari-kolme asja tähtaeg jäi paari nädala taha. Mis seal ikka! Teada-tuntud lause ju ütleb, et kui tuleb kiire, mine tahatuppa paariks päevaks ja lase kiirel ära minna. Minu kõige kiiremal hetkel olin mina, laps ja ka abikaasa haiged ja nõnda see kõik lihtsalt mööda saigi.

Kui kõik asjad aga kuhjuma hakkavad, tekib teistpidi paha tunne. Nagu oleks kahemeetrine sein ees, millest üle ei saa. Seepärast tuleb see kahemeetrine lammutada 50 cm kõrgusteks juppideks ja kõikidest ükshaaval üle hüpata. Täpselt nii ma teengi - vaheajanädalal on küll loengud, kuid iga päev mõne tööga hakkama saades lõikan jupi oma kahemeetrisest seinast maha. Täna näiteks võin julgelt öelda, et 60 cm on juba madalam! ;)

Samamoodi on mul hetkel lugu oma üle ääre ajava taaskasutusrõivaste kastiga. Korraga tundub seda liiga palju olevat (ise kõik endale kokku ahnitsenud), aga kui jupp-haaval teha, siis töö lausa lendab käes. 

Üks hetk haarasin kastist paari enda lemmikteksaseid, mis poisiga roomates põlvedest järgi andsid. Muidugi tegin selle vea, et ei hakanud neid kohe parandama vaid kandsin muudkui edasi. Nii venisid need katkised kohad kohe eriti välja. Samas katsetamiseks on väga hea selliseid asju kasutada, millest enam kahju nagunii pole :)

 

Vasaku jala põlvekoht oli tegelikult veel hullem enne :)

Palju õmblusi

 

Selleks, et õmblused põlve ei kriibiks, sai sissepoole mammiliku trikotaaži tükk õmmeldud

Mitme kangatükiga lapitud teksaseid on netis palju liikumas. Minu Pinteresti Refashion kaustas on ka üks pilt nendest. Sealt jäi see ajusoppi kummitama... Otsisin välja siis endale meeldivad kangad, lõikusin natuke, õmblesin natuke ja nii nad valmis saidki :)

 

Lapitud põlved. Võib jälle mööda elutuba autodega ringi sõita ;)

 

Mida ma järgmine kord teistmoodi teeks? Valiks rohkem teksavärvi kangajupid või siis just vastupidi - võimalikult erksad kangajupid. Samuti võiks katsetada venivate teksade puhul tugevama trikookangaga, sest praegu teksa osa venib natuke, aga see puuvillane üldse mitte.  Lisaks paneks kangajuppe ka mujale kui ainult katkistesse kohtadesse - loob ühtlasema mulje :)

Täitsa tore!

 

Nüüd aga sukeldun uue koolitöö kallale ja kui enne söögitegemist (Toiduvalmistamise tehnoloogia loeng, mille lõpus on alati kõht VÄGA täis head ja paremat kraami) aega jääb, siis õmblen edasi. Vot seda:

Punane peplum pluus on siit tulemas :) Kah koolitöö.