24 April 2012

Võimatu on olla masenduses...

... kui sul on õhupall! (Karupoeg Puhh) Minul on ka nüüd õhupall. Või õigemini mitu. Masendus läks ka üle kui kleidi lõpuks selga sain. 

Alguse sai kleiditegu reisimõtetest. Eelmine suvi oli sarnane kleit plaanitud valmis õmmelda, aga kuidagi ei jõudnud tegudeni. Nüüd aga oli kindel tähtaeg seatud ja motivatsioon kõrge. Haarasingi tüki lina-puuvillasegu kangast ja asusin õmblema. Kleidi ülemine osa valmis tänu kumminiidile, mille kerisin kergelt pingutades alumisele poolile. Õmblused tegin umbes 1-sentimeetriste vahedega. 



Lõige sai võetud Ottobre Woman kevad/suvi 2011 ajakirjast. Valisin ilusti enda rinnaümbermõõdule sobiva, kangaks sai ka soovitatu. Miskipärast aga kokkuõmmeldud kleit lausa kukkus seljast ära. Hakkasin muudkui külgedelt sisse võtma ja lõpptulemusena sai mõlemat küljeõmblust lausa 10 cm jagu koomale tõmmatud. Järeldus - enne riidetüki väljalõikamist tasub ka lõige üle mõõta :)

Roosilisi õhupalle kohe mitu :)

Kleit on mõnusalt õhku läbilaskev ja ideaalne suvel palavaga kodus/rannas peale tõmmata, et vähe viisakam välja näha. Ainult õlapaelad pean külge õmblema, vastasel juhul kipub kleit pidevalt alla vajuma. Õhupalli aplikatsioonid ja tikitud nöörid tulid ise. Lihtsalt. Alles hiljem meenus Puhhi tarkusetera :)



Nüüd aga lõikuma-lapitama-õmblema! :) Plaanis selleks suveks endale veel paar riideeset õmmelda, samuti vaja lõpetada juba mitu pooleli olevat lapitekki. Miljon huvitavat ideed aga ainult üks mina... ja nii vähe aega...

Päikest!

23 April 2012

Paar mütsi pikitud reisimuljetesse

Nagu eelmise postituse lambapiltidestki näha on, saime Eesti kestva talve vahele ka natuke päikest. Minnes oli lumi maas ja tulles sadas lörtsi. Kevad on meil ju ainult kalendri järgi ;) 

Hotelli kõrval pargis... Ikkagi lemmikud "soojamaalilled" :D


Sihtkohaks valisime Araabia-Aasia ja Euroopa piirimaa Türgi. Uus riik mulle, numbriks 30 :) Tõeline reisufänn, nagu ma olen, uurisin ja puurisin eelnevalt netist infot nii riigi kui selle elu-olu kohta. Sihtpunkt oli küll kuurortis, aga mõneks päevaks sai rattad alla ja sealt välja. 

Damlatas'e koobas hotelli ligidal. Aastaringne temperatuur 23 kraadi ja õhuniiskus üle 90%.

Esimese kohana külastasime mägedes või õigemini mägede vahel asuvat Sapadere kanjonit. Meie õnneks polnud turismi hooaeg veel avatud ja tõenäoliselt sinna mägikülakeste vahele palju turiste ka ei satu. Kohalikke oli aga väga huvitav jälgida - naistel pead kaetud kirjude siidirättidega, lapsed jooksmas, mõni ema süles magamas... Mehed istumas majade ees, lehmad-kuked-kanad ümberringi askeldamas.

Parkimisplatsi kõrval pisike kärestik

Kanjon ise oli aga võimas, veemühin kurdistas kõrvu ja kevadine veerohkus silmadele hea vaadata. Kõrgete kaljude vahel kärestiku kohal kõndides tundsin end sipelgana.



Mägiteedel sõit, mägikülad ja terasspõllud, kohalikud inimesed ja mõnusalt hiliskevadine/varasuvine ilm ja loodus jätsidki kõige sügavama mulje.Türgi meenutas mulle ühtaegu Araabia Ühendemiraate, Mehhikot kui ka Vahemereäärset Hispaaniat. Eks ta olegi segu kristlusest ja islamist, pürgimas Euroopasse aga samas jäädes traditsiooniliselt ikka Araabia maaks... Selline mõnus kultuuriline segu. 

Kividest laotud

Teistest päevadest jäid meelde kõiksugu mustrid - Side linnakeses sai pildistatud Rooma impeeriumi aegseid varemeid (mis tänapäeval aeg-ajalt ikka ilusti savi ja kividega üle mätsitakse, et oleks mida rahvale näidata :D), kus samuti ohtralt ornamente leidus. 





Tänu heale valgusele sai nägemine iga päevaga paremaks, pidevalt väljas olles vahtisime kaugusesse ja arvuti taha jõudsin ainult siis, kui väikemees magas. Sedagi ainult päevasündmuste kirja panemiseks. Mustritest vaimustudes suutsin isegi palmilehte endale põnevaks mustriks pildistada :)


Õhtuti nokitsesin üht mütsi heegeldada. Reisi viimaseks päevaks jõudsin isegi valmis, kuid pähe proovides avastasin, et siiski liialt suur. Harutasin üles ja hetkel seisab poolikuna mul laual. Õnneks enne reisi olin sarnase rohelise mütsi heegeldanud ja poja sai päikese eest siiski kaitstud :)

Rannaliival koos mänguasjade ja kurja silma vastase kaitsesilmaga :)


Poja õnneks on mütsil ka nokk. Kohalike lapsesõbralikkus ja musitamine ei meeldinud noormehele kohe mitte ja seega oli väga hea noka taha end ära peita. 

Sedasi nuusutatakse lilli :)

Heegeldajat nägin ka tänaval. Palusin kenasti luba pildistada ja tädike ei osanud selle peale muud, kui naeratada ja veelgi kiiremalt heegeldama hakata. Armas!

Pärlitega sallike tuleb siit. Kõrvaloleval laual olid sarnased ka müügil.
Vaibameistreid võis kohata iga vaibapoe ees. Mõni töötas hoolega, teine poseeris :)

Ühel õhtul jalutades kohtasin ka teist vanemat kohalikku naisterahvast, kes juuspeenest niidist midagi tegi. Arvan, et tegu oli nõelpitsiga, kuid kahjuks pilti teha sel hetkel ei taibanud. Meelde jäi veel see, et naisterahvas istus ilusti kaetuna (pahkluudest kuni pealaeni) heegeldatud tekiga kaetud pargipingil. Oleks hea kaader olnud... 

Sooja päikese all ja valguses on ikka palju mõnusam oma käsitööd pildistada :)

Lõputult kaadreid sain teha aga enda päris esimesest heegeldatud mütsist, mis mingisugusel naljakal või mittenaljakal põhjusel polegi siia blogisse jõudnud. Kandnud olen kord või paar. Pole lihtsalt minust seda mütsikandjat inimest kui õues piisavalt soe paljaste kõrvadega ringi lasta :)



Meile kõigile, kes Eestimaale ka natuke värvi ootame - paar lillekest koos piisa veega! :)




PS! :)
Poja mütsi noka heegeldamisel oli väga suureks abiks see leht ja foto. Aitäh!

19 April 2012

Pakivahetus Lauraga ehk tikandiga heegelnõeltepesad

Enne põneva teema juurde asumist ma kohe väga-väga pean ära näitama meie selle-aastased munad! :) Tühja sest, et munadepühad möödanik, ilusad olid nad ikka. Taustaks olev linik aga päästetud elule ühest teiseringipoest. Plaanitud oli see tükeldada ja kokku õmmelda muu peale, aga sobis liiga hästi mu köögi aknalauale :)

Mustikate ning sibulakoortega värvitud kenakesed
Nii. Süda rahus. 

Vahetusest. Alguse sai asi ühest Laura kirjutatud kommentaarist minu TKV 300 grammi jõulurõõmu postituses. Mina kirjutasin vastu. Siis tema. Seejärel saabusid minuni vajalikud mõõdud, mõned soovid ja lause - Mulle meeldivad maitsekalt šikid asjad, kuidas iganes sa sellest aru saad :). Aga kuna Laurale meeldivad ka värvid, siis ühendasin need.



Asusin seega tööle heegelnõelte-tarvikute pesa kallal. Sisse pidid mahtuma heegelnõelad, paar-kolm harilikku pliiatsit +  kustutuskumm, taskuke mänguasjadesilmade jaoks, käärid, nõelad. Plaan oli olemas ja pealse kaunistuse osas kindel oma mõte. 

Kui on kindel plaan, siis on ka kindel, et see läheb vett vedama. Esimese heegelnõelte pesa tegemise ajal tajusin juba, et seda ma küll kellelegi anda ei julge. Veel vähem vahetada mõnusa mänguasja vastu... Kui aga asi alustatud, siis tuleb kindlasti ka lõpetada, väga hea õpikogemuse sain. 

See esimene vasikas...

Kui pesa valmis oli, saatsin Laurale ka pealsest piilupildi. Kas ikka sobib? Sobis :) Pesa kasutades sain aru mitmest veast: esiteks käis see valepidi lahti, teiseks pesad olid liiga kitsad ja kolmandaks kukkusid libeda metallvarrega heegelnõelad sealt lihtsalt välja ning neljandaks oli väga tüütu neid paelu koguaeg siduda. Teist tarvikutehoidjat õmblema asudes üritasin kõik need vead likvideerida. Nüüd jääb vaid Laural üle katsetada ja kui kohe üldse rahul pole, siis uus tellida :)

Harilike pliiatsite jaoks mõeldud koht läks heegelnõeltele hoopis

Oh need tüütud paelad...

Valepidi lahti ja heegelnõelad välja!

Mulle sobib haaknõel tasku kinnitamiseks ka - krõpsupaela ei hakkagi raiskama :D

Vahetus pidi algselt toimuma jaanuari lõpus. Siis lükkasime edasi veebruari lõppu, seejärel märtsi. Tegelikult saime kokku alles aprilli alguses ja naersime endi üle. 

Silmakeste jaoks tasku
Tikandite osa sobib ka väga hästi IT-s projekti TK Inspiratsioon raamatust/ajakirjast alla. Selle eelpistetikandi lilled ja varred leidsin mina ajakirjast Käsitöö (talv 2007).


Pealmise poole vaade

Kenasti nööpidega kinni, ei miskit sidumist!

Kummid jätavad ruumi, et ikka rohkem asju sisse mahuks ;)

Heegelnõelte pesad ja klapp nende turvamiseks

Pisike kääritasku

Nõelte jaoks tükike vilti klapi all

Sisevaade

Lõpp hea, kõik hea! Laura tundus olevat rahul, mina ka... SEST ma sain maailma kõige nunnuma lamba!!! Ja lisaks pisikeses potikeses pehme kaktuse :)

Kaktuse tilluke savipott jäi koju ootama kuniks pisike pehme kaktus suurte okkalistega sõprust teeb :)

Ulakas lammas kepsutas põõsa otsas ;)

Eks siin muutuvad kõik mägilammasteks ;)


Lisaks nendele kahele armsale tegelasele sain ju endale ka lõpuks heegelnõelte pesa. Ja palju-palju tegemisrõõmu, andmisrõõmu, saamisrõõmu, kohtumisrõõmu...


Kaks koos :)

Palju on veel näidata :) Vahetuse aga loeme sellega lõppenuks ja teiste valminud asjade jaoks järgmine postitus tulemas juba varsti!

18 April 2012

TKV Romantika

Juba ammuilma aega tagasi oli IT-s selline armas projekt nagu TKV Romantika. Kui registreerimine lahti läks võitlesin tükk aega iseendaga aga panin end siiski kirja. Hoolimata hunnikust erinevatest töödest, mis mu tähelepanu ootasid...
Minu suurimaks rõõmuks tuli mulle pakk Tintsult! Ma imetlen tema töid ja tegemisi! Ja meil on olnud ka üks tore omavaheline kohtumine seoses roosa lõngaga. Seda enam olid kõhus mõnusad liblikad, kui pakki kätte saades saatjana tema nime nägin! Ahhetamist ja ohhetamist ning elevust-rõõmu jätkus mulle kohe mitmeks-mitmeks päevaks :) Pakis oli imeline ise tehtud karp, mille kaant kaunistas paeltikand. 
Ma siiani käin seda karpi näpuga silitamas ja imetlemas...
Karbis sees mõnusalt magusalt lõhnavad teeküünlad, pitsid ja satsid, šokolaad ja armas kaart. Lisaks tulid pakist välja teeküünla alused/klaasid, mis suurepäraselt sobivad mu elutuppa! 
Teeküünlaklaasid
See pakk oli lihtsalt täiuslik! Mugisin karbist võetud šokolaadi ja vahtisin oma imelist pakki. Täiesti võrratu romantiline pakk ja mul on nii hea meel, et otsustasin siiski pakivahetusest osa võtta. 
Minu võrratu pakk Tintsult!

Saatuse sõrm loosil andis mulle aga kõva pähkli pureda - pidin paki tegema Susale! Kes natukenegi IT-s ringi vaadanud ja uudistanud, see teab, et tema tööd on üdini ainulaadsed ja täiesti tema oma käekirjaga tehtud. Läbi aegade on tal olnud minu suur imetlus tema tööde suhtes. Puresin kolm päeva iga vaba hetk tema kahte blogi - käsitöö ja mõtlemise nurgakest. Lõpuks jäi kõrvade vahele kõlama tema suur Rootsi vaimustus. Alustasin internetis tuhlamist erinevate rootsipäraste käsitööliikide suhtes. Rootsi vaimustavad pitsid küll romantilised ja armsad, aga sellist meisterlikkust, et pitse ka ise valmis tikkida, minus veel pole. Tikkimisega pole ma kunagi väga sinasõber olnud. Mis siis ikka - tuli rohkem kaevuda. Kuidagi kobamisi jõudsin rootsi põiminguni (swedish weaving ehk huck weaving). Oh, mis vaimustus mind tabas! Pealtnäha lihtne tehnika aga lööv tulemus! 

Ning siis tekkis tagasilöök - sellist riiet, millele neid imekenasid tikandeid põimitakse, pole Eestist kuskilt saada... Enamik kangapoe müüjaid polnud rootsi põimingust midagi kuulnud, riidena soovitati ainult Aidat. Aga Aida riidest ma käterätte teha ei tahtnud. Ja käterätid rootsi põiminguga pidi Susa saama! 

Nukralt Kangas&Nööbis ringi lontides jäin vahvelriide ette seisma. Palusin müüjannalt tömbi otsaga nõela ja uurisin kangast. Tegin arvutusi. Mõõtsin. Lõpuks jalutasin poest välja valge ja sinise vahvelriidetükiga. Sinist enda tarbeks, valge romantika jaoks. 

Kodu jõudes alustasin pusimist valge kallal. Kõigepealt kangas pessu, kuivama ja siis triikrauaga üle. Õiges mõõdus tükid välja lõigatud (4 tk, sest esimene pidi ju aia taha minema) ja alustasin tööd. Tuulasin netist mustreid, ammutasin ideid. Kuna vahvelriie ruudustik on tunduvalt suurem õigest "huckist", siis ühtki mustrit üks-ühele üle võtta polnud võimalik. Endale arusaamatul põhjusel üritasin esimese hooga põimingut teha pärlniidiga. See aga on liialt peenike ja ei jäta ilusat tulemust. Järgmised proovid tulid juba õige materjaliga - puuvillase lõngaga. Tahtsin tugevat romantilist punast, aga kartsin selle värvikindluse pärast. Seega otsustasin õrna roosa kasuks. 

Põimingut teha oli tõeline nauding. Üks õhtu ei pannud kellaaega tähele ja lõpetasin alles siis, kui liiv silma jõudis, läbi rähma nägin kellaajaks 2 öösel... Arvestades, et hommikul tavaliselt äratus kell 7, tuli kiirelt magama kobida.
See oli esimene... :)

Tikandid valmis tekkis ideekriis - kas ja millised heegelpitsid. Mitte ükski ei tundunud piisavalt hea. Lõpuks jällegi oli abi internetist. Sain erinevad mustrid ja kaks esimest rätti said pitsid päris kähku külge. Viimast pitsi heegeldades aga lõppes niit. 2 rida oleks vaja olnud teha ja samasugust niiti enam polnud. Aeg surus peale ja lähedal olevatest poodidest ka enam ei leidnud. Seega tuli teise otsa pitsil üks rida vähemaks harutada ja lõpetada mõlemad omamoodi. Üldse oli ülim närv sees ja paar plaanitud asja ei õnnestunud. 



Lisaks rättidele valmistasin šokolaaditrühvlid. Valgest ja tumedast šokolaadist, sisse sai peidetud ka mandel. Ja lisaks rändasid pakki Geishad, sest need meeldivad ju kõigile :)


Pakkisin asjad kokku, pistsin ümbrikusse juurde veel viimasel hetkel USA-st saabunud päris-päris hucki riiet, roosilised salvrätikud, ühe romantilise mereõhtu pildiga kaardi ja nii see teele läkski. 

Oh kui suures pabinas ma olin kõik need päevad, mil pakk Pärnus ootas ja siis veelgi suuremas, kui avastasin, et pakk on välja võetud. Minu suureks õnneks Susale aga pitsilised rätid väga meeldisid :)

Kogu pakk
Lubasin endale, et nii pea enam TKV-st osa ei võta, sest aega lihtsalt pole. Kuigi hing nii kripeldas TKV Teeme lapse rõõmsaks registreerimise ajal... Südame rahustuseks sain aga oma pojale midagi valmis :) Kahekuulise blogipausi ajal sai ka üks pisike eraviisiline pakivahetus veel läbi viidud, sellest kirjutan päeva-paari pärast. 

Aitäh kõigile, kes jõudsid kogu mu ausa ülestunnistuse läbi lugeda! 

Päikest!