22 September 2013

Lapitekk "Uskumatu virsik ehk päike põrandal"

Uskumatu virsik sai alguse mulle saadetud kirjast, milles sooviti tellida sarnast tekki, nagu ma oma pojale tegin. Mul oli hea meel uue tellimuse üle. Tekk on mu enda kavandi järgi ja teist korda sarnast tekki teha on tõeliselt tore, sest oskad ennetada esimesel korral tekkinud muresid. Arvasin küll, et me ei saa hinnas kokkuleppele, sest paar korda on tahetud tellida puuvillase voodriga tekki aga ei ole nõus oldud selle eest raha maksma ja asi on katki jäänud... aga seekord läks kõik nii sujuvalt ja mul oli tõeliselt hea meel, et armas tekitellija teadis täpselt, mida ta soovib. Mulle väga meeldib nii koostööd teha! :)

Algus. Tekk võtab ilmet :)

Tekk pidi tulema kollastes-rohelistes-oranžides toonides. Leidsin enda kapist virsikukarva kanga otsustasin vaheraamid just sellest teha. See polnud ei karjuv oranž ega liiga tuim kollane. Rohelised, kollased ja kirjud kangad annavad mõnusalt värvi ja särtsu juurde. 

Kolm kihti ühendatud. Jäänud teppimine ja ümberpööramise ava kinniõmblemine

Teki sisuks sai 100% puuvillane vatiin, mis teeb teki mõnusalt raskeks. Samuti on puuvillast vatiini mõnus teppida. Mulle meeldis tekki silitada, kui kihid olid ühendatud. Kuidagi looduslik tunne hõljus üle minu :)

Erinevad lõbusad kangad triibustikuks.

Nimi sai ka peale. Konkursi ajaks udustasin selle koha ära :)

Teadsin, et tahan selle teki puhul ääred teha teistmoodi kui poja tekki õmmeldes. Õmblemine sattus täpselt sellele ajale, kui teistes titetekkides katsetasin nö 3D tehnikaid - ehk volditud kangaid, mis mõnest äärest lahti. Voltisin ja triikisin kolmnurgad valmis ja õmblesin need ääreribade vahele. Minu meelest tekitavad kolmnurgad lõbusa mulje tekile.

Lehvivad kolmnurgad äärtes

Kolmnurki jätkus igasse külge


Uskumatu virsik sai oma nime oma oleku pärast. Virsikukarva kangast välja valides olin kindel, et see jääb roheliste-kollaste kangaste varju. Virsik aga jääb virsikuks :) Sealt ka nimi - uskumatu virsik. Ja et kahte tekki kõrvuti pildistades üks nendest oli nagu roheline aas ja teine nagu päike põrandal, siis sealt nime teine pool...

Kollane päike ja roheline aas kõrvuti :)

Pildistamas sai käidud Jannseni poe ligidal. Seal mänguväljakute juures metsatukas on äge lagunenud aed :P

Seekord oli mul piisavalt aega, et tekist ilusad pildid teha. Päev oli nii armsalt päikeseline. Teadsin, et ühe meie külastatava mänguväljaku ligidal on mõnus poollagunenud aiajupp ja seal saigi kaitsva aluslina peal pildid tehtud. 

Teppimismuster

Nagu kõik kindlasti teavad, siis esitasin teki IT-s Lapitekikonkursile lastetekkide osasse. Täna Isetegija sünnipäeval teadvustati konkursi võidutekid. Lastetekkide osas saavutas Uskumatu virsik I koha. Mul on ääretult hea meel ja seda emotsiooni endas kandes ma selle postituse siia kirjutasingi :) Aitäh kõikidele, kes "virsikule" oma poolehoidu avaldasid!

Aitäh fotograafile! :)

Teeksin küll tekist ja diplomist pildi, aga tekk on ehk nüüdseks jõudnud oma uue omanikuni Eestist suhteliselt kaugel maal. Loodan, et tellija on sama rõõmus kui mina olen! Loodan, et tekk pakub palju päikest ja rõõmu! 


Rõõmu allikas!


18 September 2013

Suur poekott

Sain just kätte Heily kirja, et temagi kott on kohale jõudnud. Nüüd saab ta kõik kraami ühe kotiga poest koju viia, sest sooviks oligi suur poekott. Minu ammune soov oli  katsetada ühte õpetust, mille netist leidsin, ja mis on asjalik ja väga selgete juhistega. Siit leiab!

Minule iseloomulikult ei saanud ma ju ainult õpetuse järgi tegutseda. Seega väiksemaid muudatusi (nagu näiteks valmis sangapaela kasutamise näol) tuli ette. Poekott pidi tulema talvine. Minu materjalistist ajusse ei mahtunud kuidagi mõte valgest poekotist. Seega otsustasin kergelt hämara lume värvides koti teha :) 

Tasku on olemas, muu veel vaja kokku õmmelda :)

Koti põhielemendiks sai tasku, mille tegin nö pööratud aplikatsiooni tehnikas (ehk siis panin 2 kangast teineteise peale, õmblesin sinna suhteliselt vaba käega lehed ja oksarootsu ning seejärel lõikasin pealmisest kangast lehtede südamiku välja). Pealmiseks kangaks kasutasin linast ja välja lõigatud ääred jäid mõnusalt karvased - nagu härmatis. Päikese käes on härmatisel kombeks särada ja seega lisasin lehtede äärtesse ja oksarao peale ohtralt seemnehelmeid.



Kott sai sisse 5 taskut ja peale 1 tasku. Koti sangad on sangapaelast ja jooksevad koti põhja alt läbi. Lihtsalt tugevduseks... Minu jaoks uus viis oli õmmelda kotile lukku, mida saab koos äärega kõrgemale tõsta, et kotti ikka rohkem head ja paremat mahuks. Muidugi kui kott ikka üle ääre täis on, siis seda enam õlale ei vinna - õlg vajub ju vastu maad! Siis tuleb leida endale hea kaaslane, kellega koti raskust jagada ;)

Üles tõstetud lukuosa
Sisetaskud

Lukk tavaolekus :)
Lukk on see, mida meetri kaupa müüakse, ja kahe kelguga. Siis pole vahet, kumbal õlal kanda. Selle nipi tuletasin meelde Avely Isetegija blogist, kes õmbleb samuti fantastilisi kotte!

Koti tagumine pool
Ma loodan, et kott teenib sind kaua ja sa kannad seda ka suvel! ;)

Eestvaade :)
Järgmine kord juba rootsi põimingu teemal. Oh kui antaks vaid üks tund ööpäeva juurde... või vähemalt antaks vähem kodutöid! :D 

PS. Vabandan kergelt ülevalgustatud piltide pärast. Talvine päike vist lõi pähe! :)

17 September 2013

Lavendlilised tarvikukotid

Teine loosivõit saab ka nüüd kirja. Kolmas on kuskil Post24 käes. Neljas andis kahjuks värvi ja läheb ümbertegemisele - vabandust Triin, et nõnda kaua ootama pead! Punane pani valge kanga peale plehku ja nüüd on kõik laiguline roosa :( 

Roosa pealt aga nüüd kiirelt hoopis lilla värvi peale. Nimelt Pisilinnu soov oli lavendlitooni keskmise suurega tarvikukott. Mul oli üks pisike tükk mahedat helelillat kangast ja hakkasin sellest hooga õmblema. Teppisin, õmblesin kaunistuseks paelad, panin lilla luku... Õmblesin nurgad, et kott saaks põhja. Vaatasin tulemust, mõtlesin, arutlesin abikaasaga. Jõudsime ühele nõule, et see pole mitte keskmise suurusega ja kuna nurgad hoidsid viltu, ei näinud see ka kõige parem välja. 

See väike variant vildakate nurkadega jääb mulle.

Teine katse - suurem kangatükk (roosa-helelilla-valgekirju), peale jällegi paelasid ja pitsi. Natuke helmeid ka... Õmbluskäik sai eelmise kotiga ilusti selgeks ja teisel katsel töö lausa lendas käes!

Väike ja keskmine.

Lavendli taimed on minu jaoks tundunud alati ülimalt naiselikud, õrnad ja samas vägagi tugevad. Lavendliõitel pole nagu kindlat värvi, vaid varieerub mahedast helelillast päris sellise tumeda lillani välja. Kui ma kunagi Austraalias lavendlit kasvatavat farmi külastasin, jäi tugev emotsioon just lilla ja roosa värvi erinevatest toonidest. Samuti sellest, kuidas üks taim saab olla nii tugev ja samas nii õrn... Seega kotte õmmeldes proovisingi paelte abil neid erinevaid värve edasi anda. Pärlite, pitsi ja samas tugevate läikivate paelte abil sain sümboliseerida õrnust ja tugevust.

Korralik nurk :)

Nimesilt sai ka sisse :)
Nimesiltidest ka. Tellisin need ühelt Rootsi firmalt. Eestis ju tehakse ka neid (nii trükituna kui ka koemustrisse kootuna), kuid ühe Eesti firmaga suheldes jäi mul lõpuks tunne, et ma pean ise need paela jaoks sobivasse suurusesse kujundama, paela ostma, trükiplaadi välja saagima metallist, paelale trükkima, tükkideks lõikama ja nendele hunniku raha andma (no ma liialdan natuke, kuid enam-vähem nii see oli). 3exteriga sujus töö super hästi - ma kujundasin endale nimesildi, määrasin paelajupi pikkuse ja saatsin ära. Nemad saatsid mulle ilusti Paypali arve (et ei peaks rahvusvahelist ülekannet pangast tegema) ja mõne aja pärast saatsid mulle sildid. Sildid on sisse kootud nimega, tõenäoliselt polüestermaterjalist (no mingi kunst), aga näevad kenad välja ja on lihtsalt kasutatavad. Tellisin 500 tk nii et nüüd pean hooga neid asjadele külge õmblema :) Aitäh Koffikannule, kelle blogist ma selle firma kohta lugesin ja tänu tema kogemusele tellida julgesin! 

Kahjuks ei osanud lavendli lõhna kottidesse õmmelda...
Järgmise kotini! ;)

05 September 2013

Üks trikotaažpluus

Inimese elus on ikka nii erinevaid perioode. Mõnda aega tagasi oli kogu aeg suur tahtmine blogis postitada aga näidata polnud miskit. Üritasin ikka kõik asjad hästi kähku valmis saada, et pildistada ja kohe oma ajaraamatusse kirja panna. Näitamissoov oli suurem tegemissoovist. Viimased kuud on möödunud aga tegutsedes. Blogisse ju postitusi teen, aga ikka on pildistamata kaheksa rätikut, näitamata on pikkade varrukatega trikotaažpluus, tekirõugust tahtsin kirjutada (ja pilte näidata, sest selle ehitasin täitsa ise), nimesiltidest jne... Ah jaa - lõustaraamatust ja sellest, et ma tõesti pole peast soojaks läinud (ja tegelikult tunnen end päris hästi) tahtsin ka kirjutada :)

Tänase postitusega saan nimekirja lühendada. Trikotaažpluusi õmblesin samaaegselt lühikeste varrukatega variandiga, kuid miskipärast jäi just sellel alumine äär lõpetamata. Siis tuli elamisse mu Mann ja tõmbasin talle pluusi selga. Nii seisis püksata, kuid pluusis Mann mul toanurgas :) Kuniks ma lõpuks selle hirmutavalt raske allääre ära õmblesin viie minutiga.

Materjaliks polüester- (natuke elastaani ka) kangas, kõik õmblused overlokil. No ei saa ma oma tavamasinale trikotaažiga läheneda. Õmblused tavamasinal kas lokivad, kisuvad kiiva või ei jää üldse venivad. Harjutama peab! :)



Järgmine teema: Facebook. Mind tükk aega polnud seal, kuid ma liitusin, et enda töid reklaamida. Kaks titetekki ootavad minu juures oma uut omanikku, seitse rätikut ootavad, et saaks kaunistama kellegi lauda või ahjuesist, järelikult tuli miskit ette võtta. Algselt mõtlesin, et jätan enda konto selliseks, kuhu peale sõprade-sugulaste kedagi ei lisa. Aga kuskohast jookseb piir? Kas mõni inimene, keda ma juba aastaid tean ja kelle töödest vaimustun (ja kes ka minu blogi jälgib) on sõber või mitte? Kui lisan ühe toreda käsitöötegija enda sõbralisti, siis kas teine äkki ei pahanda, et ma teda ei lisa (sest nii mõnega suhtlen ka arvutiväliselt, teisega samas ainult läbi arvuti). No igasugu mõtteid käis peast läbi... Lahendus oli lihtne - lisan oma sõbralisti ka need inimesed, keda arvutivahendusel tean, sest tegelikult on meil väga palju ühist :) Boonuseks saan ju oma Kadristik lehele ka rohkem fänne (ja ehk tänu sellele saan lõpuks ka asjad müüdud :)).

/Naljakad mured mul... /

Ja ma luban pühalikult, et järgmine kord kirjutan nimesiltidest. Ja rätikutest :)



02 September 2013

Merine õlakott

Augustis oli blogil sünnipäev. Sünnipäeva tulemusel sai neli inimest õnnelikuks tehtud. Õnne tõi neile daam nimega Fortuuna :) Daam arvas, et kui keegi teistele õnne jagab, tuleb talle seda ka vastu jagada. Mis siis minul kui lihtsurelikul sellise asja vastu olla saab! Kes veel ei aima, siis jutt käib muidugi Martabertast, kelle üheks sooviks oli mereteemaline õlakott. 

Lukk olemas, nüüd ülejäänud voodriosa vaja kokku klappida

Meri kui väga hingelähedane "asi" mulle, kõnetas mind kohe. Hetkega teadsin, mis kuju, mismoodi lainetust teha ja kangad lausa hüppasid kapist välja. Koti õmblemine muidugi võttis aega ja pidin sealjuures endaga pidevalt kõva häälega nõu pidama - mis enne, mis pärast kinni õmmelda. Arutamine andis abi - kordagi ei pidanud harutama! :)

Lainetab? Vahutab? Suhteliselt rahulik meri :)
Kott pealt

Tegemisrõõm on suurim rõõm. Mul oli kogu õmblemise aja nii hea tuju. Tundus, et see kott tahtis ise kokku saada. Mõne asjaga on nii, et ükskõik, kuidas ka ei teeks, lihtsalt ei kuku välja. Merekotiga aga täpselt vastupidi - kõik sujus suurepäraselt. Lõiget olen kaks korda varem kasutanud, kuid iga kord saab seda natuke muuta ja kunagi pole täpselt samasugune. 

Esikülje välistaskud. Hea midagi kiirelt sinna sisse pista!


Seekord sai koti sisse tugevamaks triigitud vatiin, mille ma sinise niidiga lainetavalt kinni teppisin. Välistasku osa sai volditud ja samuti vatiinile tepitud. Välistasku sissepoole sai mõnus sinine linane kangas. Beež põhikangas on samuti linane - selline paks ja pehme. 


Tagumine külg

Kotile suuruse andmiseks lisasin kahe külje tüki vahele riba, mille samuti teppisin vatiinile. Pärast kõiki tepinguid lainetasin ise ka :) 
Sangadeks kasutasin seekord üht vööd, mis tundus käe all pehme ja sobis koti värvidega väga hästi kokku. Need sangad ei tohiks küll nüüd katki minna ega pehmeks rulluda! 

Sisetaskute kõrval ka võtmete jaoks midagi :)

Koti sisse sai ka nimesilt. Uhkusega :)

Koti sisse sai üks pikk taskuosa, millele õmblesin kaks suuremat osa ja kaks pliiatsi-pastaka lahtrit. Samuti taskute kõrvale õmblesin võtmete jaoks riputushaagi, siis ei pea neid kotipõhjast otsima. See on miski, mille ma enda järgmisele kotile kindlasti pean õmblema, sest pidevalt on võtmed kuskil asjade all kadunud...

Ülevaade

Lukk on mõlemast otsast pikem, siis saab mõnuga koti lahti teha.

Koti üleandmiseks sobis tänane päev. Muidu oleks ma siin pidanud tükk aega ootama ja närveerima, kas ikka sobib ja kuidas ikka sobib :) Pildistasin õues hoolega koti ära ja oligi Martaberta kohal. Mul oli nii hea meel, kui ta näost õhkus siirast rõõmu ja talle hetkega kott meeldis. Selline kergendus ja rõõm ja üdini hea tunne. Õnneks oli mul kaamera kaelas ja jäädvustasin selle hetke teile ka :)

Martaberta lahkel loal minu suureks rõõmuks! :)

Nüüd aga lähen kohe masina manu tagasi - midagi lavendlilist paistab sealt tulevat! ;) Masina kõrvale on kuhjatud hunnik lumevalgeid kangaid ja punane põiming ootab õhtut, mil laps magama jääb ja mina rahus põimida saan. Ehk siis teised kolm Fortuuna lemmikut - teie soovid on töös! :)

Peatse kohtumiseni!
Kadri