02 September 2013

Merine õlakott

Augustis oli blogil sünnipäev. Sünnipäeva tulemusel sai neli inimest õnnelikuks tehtud. Õnne tõi neile daam nimega Fortuuna :) Daam arvas, et kui keegi teistele õnne jagab, tuleb talle seda ka vastu jagada. Mis siis minul kui lihtsurelikul sellise asja vastu olla saab! Kes veel ei aima, siis jutt käib muidugi Martabertast, kelle üheks sooviks oli mereteemaline õlakott. 

Lukk olemas, nüüd ülejäänud voodriosa vaja kokku klappida

Meri kui väga hingelähedane "asi" mulle, kõnetas mind kohe. Hetkega teadsin, mis kuju, mismoodi lainetust teha ja kangad lausa hüppasid kapist välja. Koti õmblemine muidugi võttis aega ja pidin sealjuures endaga pidevalt kõva häälega nõu pidama - mis enne, mis pärast kinni õmmelda. Arutamine andis abi - kordagi ei pidanud harutama! :)

Lainetab? Vahutab? Suhteliselt rahulik meri :)
Kott pealt

Tegemisrõõm on suurim rõõm. Mul oli kogu õmblemise aja nii hea tuju. Tundus, et see kott tahtis ise kokku saada. Mõne asjaga on nii, et ükskõik, kuidas ka ei teeks, lihtsalt ei kuku välja. Merekotiga aga täpselt vastupidi - kõik sujus suurepäraselt. Lõiget olen kaks korda varem kasutanud, kuid iga kord saab seda natuke muuta ja kunagi pole täpselt samasugune. 

Esikülje välistaskud. Hea midagi kiirelt sinna sisse pista!


Seekord sai koti sisse tugevamaks triigitud vatiin, mille ma sinise niidiga lainetavalt kinni teppisin. Välistasku osa sai volditud ja samuti vatiinile tepitud. Välistasku sissepoole sai mõnus sinine linane kangas. Beež põhikangas on samuti linane - selline paks ja pehme. 


Tagumine külg

Kotile suuruse andmiseks lisasin kahe külje tüki vahele riba, mille samuti teppisin vatiinile. Pärast kõiki tepinguid lainetasin ise ka :) 
Sangadeks kasutasin seekord üht vööd, mis tundus käe all pehme ja sobis koti värvidega väga hästi kokku. Need sangad ei tohiks küll nüüd katki minna ega pehmeks rulluda! 

Sisetaskute kõrval ka võtmete jaoks midagi :)

Koti sisse sai ka nimesilt. Uhkusega :)

Koti sisse sai üks pikk taskuosa, millele õmblesin kaks suuremat osa ja kaks pliiatsi-pastaka lahtrit. Samuti taskute kõrvale õmblesin võtmete jaoks riputushaagi, siis ei pea neid kotipõhjast otsima. See on miski, mille ma enda järgmisele kotile kindlasti pean õmblema, sest pidevalt on võtmed kuskil asjade all kadunud...

Ülevaade

Lukk on mõlemast otsast pikem, siis saab mõnuga koti lahti teha.

Koti üleandmiseks sobis tänane päev. Muidu oleks ma siin pidanud tükk aega ootama ja närveerima, kas ikka sobib ja kuidas ikka sobib :) Pildistasin õues hoolega koti ära ja oligi Martaberta kohal. Mul oli nii hea meel, kui ta näost õhkus siirast rõõmu ja talle hetkega kott meeldis. Selline kergendus ja rõõm ja üdini hea tunne. Õnneks oli mul kaamera kaelas ja jäädvustasin selle hetke teile ka :)

Martaberta lahkel loal minu suureks rõõmuks! :)

Nüüd aga lähen kohe masina manu tagasi - midagi lavendlilist paistab sealt tulevat! ;) Masina kõrvale on kuhjatud hunnik lumevalgeid kangaid ja punane põiming ootab õhtut, mil laps magama jääb ja mina rahus põimida saan. Ehk siis teised kolm Fortuuna lemmikut - teie soovid on töös! :)

Peatse kohtumiseni!
Kadri


8 comments:

Martaberta Kompulsiivkuduja said...

Aitäh!!! Mul on maailma kõige ilusam kott!

AlleRaa said...

Tõesti ilus kott!

Anonymous said...

Hästi lahe kott, eriti püüavad pilku need merelained.
Ja see lavendriline ootetöö on vist minu oma, ossa kui põnev :)

Pisilind

Ennike said...

Väga ilus kott:) MAhukas ja mõnus. Tubli oled!

Ülle said...

Nii ilus kott! Ütlen seda uuesti: küll mõnel ikka veab :)

Meeli said...

Super kena kott! Nüüd on Martaberta kergesti tuvastatav :)

Anonymous said...

Väga vahva kott! Ja kaunis jutuke asjade ladusast käigust. Aitäh!
/kairevahtra/

Karin said...

Võrratu! Lained on väga efektsed, neid võiks sellisel kujul, koos pitsivahuga, veel kusagil kasutada. Väga ilus!