21 August 2014

Luhtunud unistuse sõsarake

Minu meelest on nii armas kui tellijale hakkab mõni mu lapitekkidest väga meeldima. Eriti armas, kui otsustatakse tänu sellele minult lapitekki tellida. Nii juhtus ka Luhtunud unistuse sõsaraga. Tegelikult võiks selle luhtumise nüüd küll ära unustada - tekk on nii armas ja pehme, värvidena on tagasihoidlikud pastelsed toonid oma kauniduses ja tekile tikitud pael seob kõik omavahel kokku. 

Seekord pael tikitud (või siis tepitud) ahelpistega läbi teki pealsele - ka tagumisel poolel on lillede jooned näha. Aega võttis, kuid asja sai! Ehk beebi sõrmed ei mahu kuskile paela alla kinni jääma. 


Meeter korda meeter õrnust

Beež kangas toorpuuvillane, roosa on linase-puuvillase segu. Täpselt needsamad, mis suures tekiski. Minu nimesilt läks seekord tagumisele küljele. Teki omaniku nime tikkisin aga ahelpistega ülesse serva, lisaks juurde väike lilleke. Lilled leidsid koha ka tagumisel poolel.

Läbi tepitud või tikitud (kuidas kellegi öelda meeldib) pael

Kollaaž detailidest

Tagumise poole lillekesed ka näha

Tänasest algas mul aga kool. Õnneks homne päev on vaba, küll aga istun nädalavahetuse siseruumides õppides muuhulgas õuesõppe pedagoogikat. Huvitav, kas seda õues ei peaks õppima? ;) 

Lippan üht sinist kirikindalist tekki edasi õmblema! Viimased minutid iseendale on vaja asjalikult ju ära kasutada.

2 comments:

Õmblusmamsel said...

Õppida, õppida,õppida ütles Lenin! Ja tänapäeval, mehhaniseeritud maailmas, lillekesi käsitsi peale pista- vat see on käsitöö.

Elina K said...

Indu ja rõõmu uuel õppeaastal toimetamiseks!
Su käsitöiste tegemiste imetlemine on niikuinii nagu rosin saias ... nautimiseks!