08 September 2014

Sinisekirju unistuse lapitekk

Olete te tähele pannud, et mõni samm arengus on hoopis raskem kätte tulema kui teine? Üks samm läheb linnutiivul, ise ei pea pingutama ega vaeva nägema. Teine samm on aga tugeva vastutuule, raju vihma ja jäise ilma tõttu nii raske astuda; justkui kere ja vaim oleks väsinud ja ei suuda uut väljakutset enam taluda. Kui aga suudad sellest end läbi viia, jääb väljakutsest tulev rahulolu tükiks ajaks sinu keresse elama.

Ma võin võrrelda oma samme iga tekiga - mõni tekk lõikab ja õmbleb end ise kokku, mul on vaja lihtsalt olemas olla. Tundub, et polekski nagu midagi õppinud, vaid lihtsalt tegutsenud. Järgmine tekk käsib välja astuda sellest mugavustsoonist. Ei saa lihtsalt tegutseda, tuleb mõelda, aru pidada, silmi kissitada ning enda mõtteid jagada nendega, kes mõistavad. Kui hakkad mõtlematult tegutsema, juhtub äpardus - lõikad sõrmel tüki maha. Ärge nüüd ehmatage! Kirjapildis näib asi palju hullem kui tegelikkus. 

Verevalamisega maailmapilt jälle avardus - tükk tühja maad haigutas praeguse ja viimase ketasnoa äparduse vahel. Jutustasin sellest pea kõigile, kes vähegi kuulata jaksasid, sest ega ruutsentimeetrist naha- ja lihatükki iga päev joonlaua kõrval vedelemas näe. Vastutasuks sain hulgim häid paranemissoove ja need mõjusid! Juba neljandal sidumiskorral ei lahmanud haavast verd välja ja sõrm ei andnud puuduvast tükist enam pideva valuga teada. Silitasin sõrme ja kiitsin hea paranemise eest...

Alguse värk

Üks väga tore naisterahvas tegi mulle selgeks, et asi polnud laiskuses või lohakuses. Laisk inimene poleks viitsinud 15 vaba minutit kangaste tükeldamiseks kulutada. Kehamälu vedas lihtsalt alt. Kangaste matil lõikumine on tõepoolest mul kehamälus, kuid sel hetkel keskendusin valele asjale. Kehamälu on aga tänuväärt asi - kui kangast matil muudkui pöörata ei viitsi, võtad ketasnoa vasakusse kätte ja lõikad ikka edasi. Innovatiivsus! Ma olen paremakäeline kirjutaja aga kangast lõikuda oskan mõlema käega pea sama hästi. Õnnelik õnnetus missugune! Lisaks minu teadmisele enda tubliduse, innovatiivsuse ja oskuste kohta hoiab ka Õmblusmamsel oma kehamälu ärkvel. Mina olen seega täitnud oma kohuse täielikult. 

Kangad lähemalt

Selle tekiga seoses meeldib mulle teadmine, et olen oma mugavustsoonist välja saanud. Kuidas sinist tekki mitte liiga siniseks ajada? Õmmelda ei saa ju halva emotsiooniga, veel vähem tellitud tekki pahaks ajada. Kui ma esimese raske sammu tehtud sain (neli tundi kavandite joonistamist/mõtlemist) oli tunne maru hea. Kangaste valimisel tekkis tavapärane rütm. Viimane tähendab seda, et pea pool kangakappi on põrandale tõmmatud ja mina muudkui tõstsin erinevaid kangahunnikuid kokku ja lahku. Vaid ühe kanga eemaldamisega muutub kogu teki dünaamika...

Kui ma silmi kissitades olin kangakuhjaga rahule jäänud, tuli lõikamisrõõm. Edasi juba üheksa töötava sõrme abil õmblemine. Õmblemise ajal külastas mu pead nii palju häid mõtteid! Sel hetkel tundsin, et olen raskema osa arengusammust läbi teinud, sest ideed, mis pähe lendasid, polnud tavapärased. Mõni idee vajas koheselt üles märkimist, mõne panin aju tahatuppa laagerduma. Nüüd, kui tekk on valmis ja üle antud, jääb vaid hinge tõmmata ja uus väljakutse vastu võtta. Ma pole kaugeltki mitte kohale jõudnud vaid ikka teel. Avatud olekuga sammun uutele teadmistele vastu, sest ma tean, ma saan ja tahan veel paremini ning omanäolisemalt enda loomingut materiaalsel kujul teisteni tuua.

Mõnus muster

Nimesilt ikka peal. Minu tehtud! :)

Oh ruudud, ruudud, ruudud...

Tänaseks (postitamise hetkeks) on mu sõrm nii võrratult hästi paranenud, et isegi plaastrit ei pea peal hoidma. Naljakalt tundlik on näpuots, kuid töö parandab selle kiirelt. Selle teki õmblemine jääb küll väga hästi meelde! Ma olen üdini rahul :)

Tagus ja tepingud

Tekk on 175x225 cm suur, enamasti puuvillastest kangastest, vahel mahuline vatiin (100gr/m²). Teki kavand minu tehtud ühe kindakirja põhjal. Kindakirja päritolu kahjuks ei tea, leidsin lihtsalt netist mustrijupi.

Teki tellija ja uus omanik olid rõõmsad ning järgmine tekitegu sai juba kokku lepitud. Ma jään nüüd mõõte ootama :) 

Läks koju :)

2 comments:

kaieppkasitoo said...

Helesinine reaalsus paremast tänasest. :)))

Õmblusmamsel said...

Kas oled märganud, et tööd tulevad suurepäraselt välja üle ühe. Et kui üks töö läheb lennates, siis järgmisega tuleb vaeva näha. Iga viies on selline, kus tuleb valada higi, verd ja pisaraid ning see on imeline, kui asi lõpuks imetlusväärselt valmis on. Seega, järgmine lapitekk valmib sul linnutiivul.