20 October 2014

Nööbilill ja kokkutulek Vastseliinas

Kui ikka tükk aega ei kirjuta blogijutte, on hiljem sõrmedel raske jälle alustada. Eelmine postitus oli puine ja tänase jaoks võtan juba teist päeva hoogu. Pühapäeval oli mul väga väsinud olek: kõrvad tuikasid ja valutasid nagu oleks ma nendega terve laupäeva poekotte koju tassinud ja iga küsimuse peale andis mu suu vaid lühivastuseid. Eks see muidu vähene suhtlemine oli väga suureks kontrastiks laupäevase jutustamismaratoni peale.

Maraton see tõepoolest oli! Kell 7.25 varahommikul istusin oma autosse ja suundusin koos kahe (ja lõpus meie rõõmuks juba kolme) kaaslasega Lõuna-Eestisse Vastseliinasse. Päeva läbisõit tuli pea 600 km. Tartus Lõunakeskuse Bauhofis ja Statoilis sai vajalikud peatused teha. Esimesest ostsime näiteks käärid, kööginuustikud ja pisikese lillepoti koos alusega. 

Idee siit :)

Traadist ja nööpidest lill(puu) sai kokku keerutatud kodus, kuid sobivat alust ei leidnud. Muidugi jäi asi täiesti viimasele minutile. Tänu Lembe väga osavatele näppudele sai tavalisest kööginuustikust ja väikesest savipotist paela ja pitsi abil mõnus alus. Ilme imelisse käsitöömajakesse sobib ehk selline närtsimatu lilleke ilusti sisse.

Aknalaual päris lillede juures

Kokkutulek oli suurepärane. Ainuüksi fantastilise käsitöömaja nägemine vääris sõitu ja kõik muu oli boonuseks. Igal sammul nägin toredaid ideid ja ilusaid töid. Nii mõnegi tahaks enda koju ka järgi teha. Kõige suurem rõõm oli meist endist - koos olid inimesed, kes jagavad ühtset hullust. Testamentidesse tuleb ikka kangavarude pärijad ka sisse kirjutada ;)

Ilmele meie kingitust üle andmas
Kingiks viisime "Lihula lilltikandi" raamatu suures lootuses, et Ilmel seda veel pole. Me ei julgenud sinna enne sissegi kirjutada. Meie õnneks tal seda veel ei olnud ja saime oma nimed jäädvustada nii raamatusse kui ka laetalale. Märk maha ja järgmiseks korraks on tee selge. Kevadel äkki? ;)

Kui ma enne imetlesin Ilme töid ja tegemisi, siis peale külaskäiku on imetlus veelgi suurem.  Samuti on tungiv vajadus õmblusmasina taha istuda ja valmis õmmelda üks triibuline tekk, mille plokid on vaheribade abil kokku ühendatud...

Ajame näpuga järge :P

Minu suur tänu läheb aga kõikidele mulle armsaks saanud Lapimaailma liikmetele - teieta ei oleks kokkutulekuid ega mul midagi korraldada! Kõige suurem rõõm ongi see, et te tulete kohale ja naudite, õpite, jagate, omandate jne kõike seda, mida me koos teeme! Aitäh!


1 comment:

Õmblusmamsel said...

Suur tänu meile kõigile, et me olemas oleme!