26 April 2015

Meie Lapimaagia grupp Katre Arula juures

Nagu ma aeg-ajalt blogis kirjutanud olen, on mul tõeline õnn kuuluda ühte lapihullude gruppi. Meil on umbes täpselt 15 aktiivset liiget (ja mõned, kes veel pole nägu näidanud) ning nad kõik jagavad sama haigust - lapitehnika vaimustust ja soovi selles areneda. 

Me grupi viimane kokkusaamine toimus Põltsamaal Katre Arula pool. Olime seda kohtumist kaua oodanud ja ootamine tasus end kuhjaga ära. Mul on päevast väga positiivsed muljed, mis ei lasknud õhtul magamagi jääda (pluss naermisest-jutustamisest valusad suunurgad ja põsed). 

Katre Arula tööd on reaalsuses tunduvalt ilusamad - siis paistab välja nende kihilisus ja väikesed detailid. Ilma väikeste detailideta poleks aga üldpilt üldse sama. Mõnus oli nii ühelt kui teiselt poolt uurida ta õmmeldud kleite, katsuda nööpe kangaste vahel ja saada aimu tegelikust tööhulgast nende esemete taga. 

Õppisime Katre kindakirjatehnikat ja lõiketehnikat. Praegu ma ei suudagi otsustada, kumb tehnika rohkem meeldis. Mõlemad pakuvad meeletult palju võimalusi erinevateks tõlgendusteks ja näpud sügelevad uute katsetuste järgi. Tahaks endale mõne rõivaeseme teha, siis koti, siis padjakatted ehk, siis mantlihõlmasid tuunida, seejärel ehk fotokale ja tahvelarvutile koti jne. Ideed ei mahu pähe ära...

Meie tööde pilt. Aitäh Lembele!

Mulle nii meeldis, et kohapeal me ei teinud lihtsalt proovilappe, mida mapi vahele pista. Selle asemel alustasime hoopis ühe lihtsa lukuga kotikesega, mis pisipudinate jaoks alati ära kulub. Minu töö Katre kindakirjatehnikas tuli valge ja punase mustriga. Lisasin ühte lukuotsa tõmbamiseks aasa ja sisse punase voodri. Mu meigitarvetel on nüüd üks imeilus kott juures :)

Piilu sisse!

Minu esimene katsetus Katre kindakirjatehnikas

Viimaselt pildilt on hästi näha, kui tähtsad on sirged õmblused. Ma veel millimeetri peal õmmelda ei oska (ilmselgelt) aga kes siis ikka enda süüd tunnistab. Avastasin koju jõudes, et olen õmblusmasina alt ühe kummist jalakese ära kaotanud ja süüdistan seda (sest õmblemise ajal masin muudkui vibreeris). Nüüd tuleb auto pagasiruum korralikult läbi otsida. Ehk on lootust.

Lõiketehnikas tassisoojendaja veel hetke ootab. Vahepeal teised tööd olulisemad. Kohtumisest jäävad aga mälestused nii piltide kui valminud tööde näol.

Kõige lõpuks käisime Põltsamaa Kultuurikeskuses lapitehnika näitust vaatamas. Tore lõpp vägevale päevale!



Kohtumiseni!

2 comments:

Õmblusmamsel said...

Näe, nobe neiukene sai koti juba valmis. Ja sõnadesse on raske panna seda emotsiooni, mis on igal meie kohtumisel. Silmade sära süütab südames leegi!

Kadri Kivistik said...

Kes meil see nobe on ja kohapeal juba koti valmis õmbles? :D Aga jah, selle mõnusa tunde jaoks on sõnu vähe...