29 July 2015

Uus töönurk koos uue tööloomaga

Lubasin suure hooga juba juuli alguses oma töönurka näidata aga nagu näha, siis jõuan tegudeni alles nüüd. Esiteks oli õmblemise soolikas jäänud kuhugi kadunuks (ei imesta selle kolimise juures), lisaks mu õmblusmasin tõrkus, puhkus oli, siia-tänna käimised ning üle-üldse kärss kärnas ja maa külmand. Sellisel suvel, nagu tänavu, pole viimase üle vaja vist imestadagi...

Nüüdseks olen omandanud uue õmblussoolika. Õigemini küll töölooma. Mu üks suur unistus on mu töölaual ja juba mitmeid tunde minu heameeleks töötanud. 

Töönurgast esialgu - kolisin oma kummuti koos niitide, lõngade ja muu tarvilikuga. Selles kummutis on asjad nii hästi sorteeritud, et patt olnuks seal ümberkorraldusi tegema hakata. Kummuti peale sai koha mu arvuti. Ega ühe läpaka jaoks polegi tervet kirjutuslauda vaja, õmblus- ja äärestusmasin vajavad tunduvalt enam ruumi. Lisaks ootab ees aastane paus ülikoolist ja polegi vaja nii pikalt arvuti ekraani taga konutada. 

Kummuti kõrvale sai algselt pojale ostetud riiul. Tegime lapse jaoks soodsa vahetuskauba - ta sai suure kapi koos riiulitega, mina pisikese riiuli, millele hetkel veel mahuvad pea kõik mu käsitööraamatud ja ajakirjad. Kui ma muidugi plaanin viimastele veel kõvasti raha kulutada, siis pean uut riiulit ka otsima hakkama.


Katusealusesse said (õigemini jäid juba eelnevast ajast) mu vatiinirullid. Õnneks sai sealt hulgim karpe ja purke välja visatud, hetkel on isegi varuruum millelegi, mis külma ei karda. 

Kõige rohkem ruumi võtab mu sinine töölaud. Laud pärineb eelmistelt korteriomanikelt ja mul on ütlemata hea meel, et abikaasa ei lubanud mul seda sisse kolides ära anda. Vanad omanikud seda ei tahtnud, mulle ei sümpatiseerinud sinine värv... Küll aga on sellel väga tugev raam, tugev pealisplaat ja tugevad jalad. Piisavalt suur kahele masinale ja lõikematile. Lambi jaoks jääb ainult teinekord ruumi puudu. Laua kõrvale seadis end Mann sisse (teine variant oleks tal ukse taga konutada). Äärestusmasinat kasutades pean Manni natuke trügima, aga ehk saame ikka sõbralikult ruumi ära jagatud.


Kappi pistsin mõned karbid (nööbikarbid, kummide karbi, lukkude karbi) ja vajadusel annab sinna isegi triikraua ära peita. Viimast kavatsen küll pigem triikimislaua peal hoidma hakata, aga toa nii öelda esinduslikuks muutmiseks võib ehk nii juhtuda. 

Seinakappi sai veel üks restidega riiulimoodul, kus sees mu rõivaste õmblemiseks mõeldud trikotaažkangad. Need ongi ainukesed kangad, mis siia tuppa kolisid. Ülejäänud kapitäis on endiselt lapse toas ja vajadusel käin seal sorteerimas. Korra juba küsiti, et millal ma need sealt ära viin... Vastuse peale, et kabinetis pole piisavalt ruumi, kästi need siis katusealusesse panna (nagu need mahuks.... ihiii). Lisaks on lapse toas veel hunnik kaste ja kirjutuslaua sahtliboks, kus sees pärlitega mässamise ajast kraami. Eks ma aegamisi sorteerin ja vähendan enda kastihunnikut, aga minema ei raatsi ju midagi visata. Endalgi vähe ;)

Õnneks nüüdseks on ring peaaegu täis saanud - lapse asjad magamistoast tema tuppa kolitud, õmblusasjad lapse toast välja kabinetti, kabinetist maha müüdud suur kirjutuslaud, kabinetis hoiul olnud väikseks jäänud riided ja vanad mänguasjad rändasid konkusse ning konkus hoiul olnud võrevoodi ja muu titekraam (mida kohe varsti vaja) ringiga tagasi me magamistuppa. Viie aastaga on kokku kuhjunud hulgim asju. Õnneks nii mõnigi kotitäis läks prügi hulka või taaskasutusse. Kergem hingata ja olla. 

Pika jutu lõpuks natuke tööloomast ka. Mitme koosveedetud tunni lõpuks võin käsi südamel öelda, et ma olen oma otsusega ääretult rahul. Valisin juba ammu endale uueks õmblusmasinaks Janome Horizon MC8900 QCP mudeli (kõige odavam ikka Karnaluksist ostes). Kogusin raha, sest tuhandet eurot just tagataskust välja ei võlu. Lotovõitu ei tulnud ega tulnud. Sünnipäeval sain natuke lisa ja abikaasa lubaduse ülejäänud osa finantseerida. Siinkohal suur-suur aitäh kõikidele kallitele, kes ümbrikuga tulid.


Peale sünnipäeva ruttasin poodi, et oma kauaigatsetud masin koju tuua. Ukse taga viskasin veel nalja, et nüüd kui raha koos, siis masinat kindlasti pole. Vot ei olnudki. Tuli tellida ja pea kaks nädalat oodata sipelgaid täis pükstes :D Eks seepärast ei saanud blogisse ka kirjutada - polnud miskit näidata ju. Igatahes lool õnnelik lõpp - suure kõhuga sai suur kast puhtalt emotsioonide najal koju tassitud (õnneks Karnaluksist soomlaste hordide vahelt välja viis masina sealne väga tore müüja Andrei, aitäh!).

Esimeste muljete hulka kuulub rahulolu - 8900 on mõnusalt suure tööruumiga, piisavalt vaikne ja jõuline. Mulle tohutult meeldib automaatne niidilõikamise süsteem. Lisaks piisav ruum nõelast paremal. Naudin teppimisel masina häält ja sisseehitatud astuvat jalga. Kangakihid püsivad ka liimita õigel kohal. Ja kas ma mainisin juba seda avarust, mis nõelast paremal valitseb? :D Ma tahaks kohe mõnda suurt tekki teppima asuda, et kogu seda ruumi täita... 

Andke vaid aega nüüd õmblemiseks. Aitäh kõikidele, kes selle pika jutu lõpuni jõudsid lugeda. Ma lihtsalt pidin selle kõik kirja panema. Endal kunagi tulevikus ka hea lugeda :)


8 comments:

Esta said...

Uhh, nii tore, su kirjutatust õhkub kohe erutust ja tööindu :D Toredat kooselu uue masinaga!

Kairi said...

Kadri, lihtsalt super! Tahaks ka niiiiii väga sellist tuba :P

Meeli said...

Nii lahe postitus :).
Kohe kahju, et minu õmblussoolikas kuskile juba mitu aastat kadunud on. Aga ma loodan, et kui aega rohkem käes, siis tuleb ka õmblusisu tagasi.
Sulle aga rahulikku ootuselõppu ning mõnusaid tunde oma ilusas õmblustoas!

Ilme said...

Hääd õmblemist Sulle!Tööruum on ka hirmus vajalik ,eriti kui veel lapitad!

pisikekaire said...

Palju õnne!
Üks eralidseisev tööruum on ütlemata tore :D
Ja missugune uus sõber... Väga vahva!

Anonymous said...

Nii vahva! Uus tööruum on tore ja sul tundub seal avarust olevat :) Uus tööloom on ka tubli. Mul on selle vanem eelkäija ehk siis vanem õde või siis vaesem õde (Janome 7700)...ee, vaesem siiski pole, sest kui sinu oma maksis 1000, nagu loen, siis omal ajal minu oma maksis rohkem kahjuks. Aga masin üldjoontes sama (mõõtmed jne), sinu oma lisaks tikib, kui ma ei eksi. Mulle meeldib ka, et masin suuuuuur, raske (ei jookse laua pealt minema), niidilõikur on nii käe sisse kulunud, et kui vahepeal oli vajautomaatselt a MITTE lõigata, siis teipisin niidilõikuri kinni, et kogemata ei vajutaks :) Astuv tald ka lihtsalt super! Ja topelt tallatõstmise võimalus ka hea nende masinate puhul! Nii mõnigi paksem asi poleks tavalise masina alla ära mahtunud! Jääme vahvaid õmblustöid ootama ja pettuda ei tule, tean! :)

Leeve Säinast said...

Hm. Eelmine kommentaar oli minu, ma ei valinud küll omast arust anonüümset postitust :)

Kadri Kivistik said...

Aitäh kõikidele! Päris eraldi tuba mul tööruumiks pole, fotosid tehes jäi selja taha abikaasa kabinetinurk. Aga häid lambaid mahub palju ja ehk mahume me ka mõlemad ühte tuppa ilusti töötama. Nii hea tunne teie häid soove lugeda :)

Eks ma järgmisena proovin näidata, mis uue masina alt välja tuleb :)