24 March 2016

Kolm: talveks, kevadeks ja suveks?


Natuke jälle õmblemisi on vaja ette näidata. Riided olid juba tükk aega valmis, aga pildistamiseni oli raske jõuda. Nüüd, kui pildid lõpuks tehtud ja arvutisse tõmmatud, vaatan, et fotod on kõik nii kehvad - pimedad, udused ja vales positsioonis. Ilmselgelt pole ammu üht fotosessiooni teinud ja kõik head nipid meelest läinud. Aga mis ikka, natuke aimu saab asjast ikka :)

Halli pikkade varrukatega pluusi lõige on pärit Ottobre 5/2015 numbrist - mulle meeldis seda tüüpi raglaanvarrukas (inglise keeles on küll saddle sleeve nende nimi). Tegelikult mulle vist väga ei sobigi need, kuid õmmelda oli tore. Kehaosa kangas on viskoosi ja polüestri segu, varrukad on minu mäletamist mööda villa ja polüestri segu. Täitsa talvine hall hiireke saan sellega olla ;)



Teine pluus on puuvillasest ja viskoosist tehtud trikotaažist. Lillelist ostsingi ainult 70 cm laiuse jupi, seega kasutasin seda ainult eespool. Saab mitu asja ühest jupist :) Lisaks üleni roosiline olla pole minu teema, ma tahaks ikka konkreetsust ka sinna kõrvale. Talvel kandmiseks tõenäoliselt liialt õhuke, kuid kevadel mõnus selga ajada. Lõige Ottobrest aga enam üldse ei mäleta konkreetset numbrit. Tegu raglaaniga, millel õlgadel ka lühikesed õmblused.

Selja osa on samuti mustast kangast.

Soojaks suveks (kui selline asi meile jõuab) aga õmblesin ühe lühikeste käistega pluusi. Kasutasin jälle seda viletsat punast trikotaaži, mis mulle üldse ei meeldi, mis kiirelt koledaks läheb ja mis hargnema! hakkab. Tegin kiirmoodi vist :D Kahjuks on mul seda kangast kapis veel ja niisama ju ära visata ometi ei raatsi. Ehk saan mõnel korral vähemalt selles t-särgi-laadses asjanduses hea välja näha. Lõige Ottobrest aga eks neid t-särgilaadseid lõikeid leidub igal pool.



Nüüd peaks mingi ime läbi oma trennipüksid ära pildistama. Usun, et nendega tuleb veelgi suurem mure kui särkidega (sest pildi peal kohutab tagumiku suurus kindlasti ära :D ).

17 March 2016

Kevadine dinosaurus

Juba teist aastat järjest tuleb kevad ootamatult. Lapse lasteaed küll hoiatas, et neil on sünnipäevanädal ja nii nagu eelmine aastagi, tuleb ka sel aastal karneval. Sai juba lapsega kokku lepitud, et sel aastal on ta jälle dinosaurus. Ma oleks tahtnud küll Lego meheks teda teha, aga dinosaurused pidid ägedad olema. Nõnda sai eelmine nädal kokku lepitud, kangast läksin aga ostma alles kaks päeva enne karnevali ja kostüümi sain valmis 8 tundi enne lasteaeda minekut.

Kaitsekilp kõhul

Dinosauruse kombe lõike võtsin BurdaStyle 1/2014 numbrist. Seal oli lapsest lõvi tehtud aga põhi on ju sama. Õmblesin seljale fliisist ja veluurist ogad, kõhu peale tegin kaitsekilbi :) Materjalideks kasutasin mingit triibulise fliisi või veluurisarnast polüesterkangast (tumeroheline põhi), mis pärit Kangas ja Nööbi kaalukangaste osakonnast. Ühe kombe jagu jäi veel materjali alles, peaks äkki konna ka õmblema? Või mis rohelisi loomi veel on? :D Oranž ja tuhmunud roheline on fliis, beež aga mingi vana veluurist dressipluus. Ogad ja kaitsekilp täidetud mahulise vatiiniga. 

Erinevad vaated

Igal juhul olen lõpptulemusega rahul ja laps on ka. Loodan, et järgmise aasta karneval ikka "nii äkki" ei tule :D 

Mõnus ogalik


15 March 2016

Talvine kott ja talvine paus

Kunagi novembris näitasin FB-s üht pilti, mis tol hetkel mul pooleli oli. Fotol oli koti esikülg. Läks kõigest kaks kuud, et koti esikülg saaks ülejäänud koti ka külge. Mul oli küll esikülg olemas, kuid ma ei suutnud ära otsustada, kas kott tuleb ühe või kahe rihmaga, eraldi küljepaneeliga või mitte, lössis või kange. Nii palju mõtteid oli korraga peas ja raske oli valikut teha. 

Sedasi oli alguses

Lõpuks, kui kott valmis sai, oli õnn üürike. See ei ole minu kott - mingit õiget tunnet ei tulnud ja seetõttu ei võtnud kotti kasutusele kah. Triibuline õnnetusehunnik lihtsalt rippus kabineti ukselingi küljes. Praeguseks pole see ikka "minu" kott, kuid vähemalt näitan ma ta siin ära. Ja kui keegi peaks seda väga endale ihaldama, siis tasub mulle märku anda. 


Esimene külg

Tagumine külg

Tehnilist ka: kott sai sisse tugevast puuvillasest voodri, peal on helkurpael, helkuri ribad ja trikotaažist ribad. Viimased on pärit sellest ajast kui õmblesin endale kahed kodupüksid ja hetk enne kokkuõmblemist avastasin, et lõikasin liiga laia õmblusvaru. Seega trimmis äärestusmasin üleliigse ära ja mina kasutasin neid koti efektsemaks muutmisel. Tahaks seda tehnikat veel kasutada - näiteks järgmisel kotil, mis saaks minu omaks.  Sees on paar taskut, väljas on üks lukuga tasku ja selline lihtne ja natuke väike kott ongi. 

Kolm sisetaskut. Väikesed aga ehk on mingi kasutegur neil ikka


Vankriga (ja no lapsega ikka ka) jalutamas käies mõtlesin tihti, et haaran selle helkurkoti kaasa (oleksin hästi näha olnud), kuid see ei ulatu nii hästi ümber vankri sanga ja õla peal veel lisakoormat vedada küll ei viitsinud. See kott oli ka suht ainuke asi peale dressikate ja kombede, mida ma talvel õmblesin. Sain valmis ka mingid tekiplokid, kuid nii pikka käsitööpausi polegi mul olnud vist juba 5 aastat. 

Tundus, et õmblemisest puhkamine hakkas mõjuma halvasti. Ma küll loen palju, liigun palju ja asjatan kodus, kuid miski oli puudu. Sellele tõdemusele jõudsin pärast ühte jalutuskäiku. See kõndimine oli selline:

Lehvitasin jalgadega Nõmmele ;) Või siis lõin Nõmmele käpa peale ja selle käigus lõin pöidla laiaks :D
Seega ma nüüd olen õmblemiseks ka aega proovinud leida. Üks päev võtsin jälle lõikeid maha. Teine päev lõikasin 4 erinevat lühikeste varrukatega pluusi kangast välja. Seejärel üks päev õmblesin endale retuuside sarnased trennipüksid ja ühe pikkade raglaanvarrukatega särgi. Eile õmblesin ühe t-särgi. Kui dressipluusi ja veel mõned lühikeste varrukatega särgid valmis saan, siis üritan fotosessiooni teha. Vahepeal peaks lugema ja jalutama ka. 


Ootavad pildistamist ja soojemaid ilmasid :)

Õhtu raamatu seltsis, kvaliteetaeg perega, paar head pikka kõnet sõpradega, kahetunnine jalutuskäik, mõned tunnid õmblemist, natuke kokkamist, natuke koristamist - sellised on mu viimased päevad olnud. Ma proovin sama hästi jätkata, sest asjad peavad tasakaalus olema :) Siis on endal hea olla.

11 March 2016

Selle aasta esimene

Ma olen tagasitulekut blogimaailma piisavalt pikalt edasi lükanud ja ega mul tänagi väga palju näidata ole. Kuid kui tunne on olemas ja jutustada tahaks, siis tuleb hetke ära kasutada. Enamasti olen hõivatud lastega, koduga, jalutamise või lugemisega, käsitöö on jäänud tahaplaanile. Ometi olen ma millegi loomisest täitsa puudust hakanud tundma ja aeg-ajalt käin õmblusmasinat silitamas, kangaid näppimas ja ninapidi Ottobredes unistamas. 

Vastu talve (aastanumber 2015) tegime oma grupiga mõnusa Kangatrüki õpitoa, oma teadmisi jagas meile Tiina Sillar (Tekstiilistuudio Kiriline). Ma tänan väga kõiki nii mõnusa päeva eest!

Mõned trükkimisvahendid :)

Pärast trükkisin omaette edasi :)

Kõik mu trükitud kangad ootavad, et nendest saaks mu sinisesse kööki kardinad, laudlina (-linik), pajalapid ja kindlasti midagi veel. Lisaks tahaks veel trükkida ja trükkida. Nii lahe oli mitmes kihis teha, nii lahe oli kangast kortsutada ja trükkida. 

Õmblusmasina taha jõudsin sel aastal esimest korda täieliku hädaolukorra sunnil. Üks õhtu lihtsalt ei leidnud kummutist lapsele järgmiseks päevaks pükse. Valik oli saata noormees kas auguliste või õhtusöögiste pükstega lasteaeda. Seega valmisid kiiruga kahed dressipüksid. Lapse hammastega põlved on nüüdseks nendest kahest paarist juba peaaegu jagu saanud :D Tunnistan pattu ja käisin H&M-s ning ostsin kahe pükste raha eest kolm paari veel...

Varsti on nendest vaid mälestus :)

Väiksemale lapsele sai ka õmmeldud. Ottobrest lõike järgi lausa kaks kombekat. Ühe materjaliks sama, mis suurema venna dressipükstel ning ühest mälestustega särgist sai triibuline kant.

Teine kombe sai õmmeldud minu vana jope fliisist voodrist ja kombe sisse sai vooder puuvillasest trikotaažist. Mõlemad kombed on juba kasutusel olnud ja enda vajalikkust tõestanud. Kuigi kui ilm varsti soojemaks ei lähe, tuleb mul suuremas suuruses uusi õmblema hakata :) 

Voodrita variant ja väiksem suurus. Täitsa paras ja mõnus, ainult trukid võiks tihedamalt olla.

Krae on tegelikult liiga kõrge - alla aastasel lapsel pole väga kaela ju! :)

Voodri ühendamisel suutsin nalja ka teha. Nali seisnes selles, et õmblesin jalaotstest voodri ja välise kinni nii, et jäi üks ilus suur O, mida ei olnud võimalik ümber pöörata. See ei olnud mul muide esimene kord...

Täna aga ajasin lõikeid ajakirjast maha, sorisin jälle kangakapis (liiga palju kangaid ja raske otsustada :D ) ning ehk õhtul jõuan kolme väljalõigatud särki kokku õmblema hakata. Aga kui ei jõua, pole ka hullu. Meil siin omamoodi aeglane ja rahulik kulgemine ja õnneks päris palja peega ei jää ;)

Kohtume siis kui kohtume ;)