15 March 2016

Talvine kott ja talvine paus

Kunagi novembris näitasin FB-s üht pilti, mis tol hetkel mul pooleli oli. Fotol oli koti esikülg. Läks kõigest kaks kuud, et koti esikülg saaks ülejäänud koti ka külge. Mul oli küll esikülg olemas, kuid ma ei suutnud ära otsustada, kas kott tuleb ühe või kahe rihmaga, eraldi küljepaneeliga või mitte, lössis või kange. Nii palju mõtteid oli korraga peas ja raske oli valikut teha. 

Sedasi oli alguses

Lõpuks, kui kott valmis sai, oli õnn üürike. See ei ole minu kott - mingit õiget tunnet ei tulnud ja seetõttu ei võtnud kotti kasutusele kah. Triibuline õnnetusehunnik lihtsalt rippus kabineti ukselingi küljes. Praeguseks pole see ikka "minu" kott, kuid vähemalt näitan ma ta siin ära. Ja kui keegi peaks seda väga endale ihaldama, siis tasub mulle märku anda. 


Esimene külg

Tagumine külg

Tehnilist ka: kott sai sisse tugevast puuvillasest voodri, peal on helkurpael, helkuri ribad ja trikotaažist ribad. Viimased on pärit sellest ajast kui õmblesin endale kahed kodupüksid ja hetk enne kokkuõmblemist avastasin, et lõikasin liiga laia õmblusvaru. Seega trimmis äärestusmasin üleliigse ära ja mina kasutasin neid koti efektsemaks muutmisel. Tahaks seda tehnikat veel kasutada - näiteks järgmisel kotil, mis saaks minu omaks.  Sees on paar taskut, väljas on üks lukuga tasku ja selline lihtne ja natuke väike kott ongi. 

Kolm sisetaskut. Väikesed aga ehk on mingi kasutegur neil ikka


Vankriga (ja no lapsega ikka ka) jalutamas käies mõtlesin tihti, et haaran selle helkurkoti kaasa (oleksin hästi näha olnud), kuid see ei ulatu nii hästi ümber vankri sanga ja õla peal veel lisakoormat vedada küll ei viitsinud. See kott oli ka suht ainuke asi peale dressikate ja kombede, mida ma talvel õmblesin. Sain valmis ka mingid tekiplokid, kuid nii pikka käsitööpausi polegi mul olnud vist juba 5 aastat. 

Tundus, et õmblemisest puhkamine hakkas mõjuma halvasti. Ma küll loen palju, liigun palju ja asjatan kodus, kuid miski oli puudu. Sellele tõdemusele jõudsin pärast ühte jalutuskäiku. See kõndimine oli selline:

Lehvitasin jalgadega Nõmmele ;) Või siis lõin Nõmmele käpa peale ja selle käigus lõin pöidla laiaks :D
Seega ma nüüd olen õmblemiseks ka aega proovinud leida. Üks päev võtsin jälle lõikeid maha. Teine päev lõikasin 4 erinevat lühikeste varrukatega pluusi kangast välja. Seejärel üks päev õmblesin endale retuuside sarnased trennipüksid ja ühe pikkade raglaanvarrukatega särgi. Eile õmblesin ühe t-särgi. Kui dressipluusi ja veel mõned lühikeste varrukatega särgid valmis saan, siis üritan fotosessiooni teha. Vahepeal peaks lugema ja jalutama ka. 


Ootavad pildistamist ja soojemaid ilmasid :)

Õhtu raamatu seltsis, kvaliteetaeg perega, paar head pikka kõnet sõpradega, kahetunnine jalutuskäik, mõned tunnid õmblemist, natuke kokkamist, natuke koristamist - sellised on mu viimased päevad olnud. Ma proovin sama hästi jätkata, sest asjad peavad tasakaalus olema :) Siis on endal hea olla.

1 comment:

Elina K said...

Päris kena kott ju!
Paraku jah, on mul ka juhtunud, et nt poes vaatan, et ohhooo-kui-meeldiv kott ja kui olen selle omale koju toonud, võib juhtuda, et ... no ei saagi omaks. Samas võib mõni teine kott olla ostetud nö otsesest kiirest vajadusest tingitult ja lõpetada oma teenistuspäevad sõna otseses mõttes täiesti väntsutatuna ja peaaegu ribadeks kantuna.
Selliste õlal kantavate kottidega on minul aga hoopis omaette lugu. Noorena olid mu kotid pea eranditult õlarihmaga ja nõnda neid ka kandsin. Nüüd aga, no ei tea, kas on õlad längu vajunud või on miski muu viga külge siginenud, ei püsi kotid enam õlal. Ei tea, kas tuleks end kirurgile näidata ja paluda, et mulle õlaluu otsa peale üks väljaulatuva peaga kruvi paigaldataks ... noh, nagu nagi eest või nii. Sinna taha jääks ehk kotirihm ka ometi pidama. Muidu pean aina kotirihma risti üle rinna sättima. Väikese kotiga pole probleemi, aga vähe kopsakamaga küll :)
Ilusat kohe-kohe saabuvat kevadet!