28 April 2017

Stiilist III osa: mina läbi aja

Et minna edasi, peab vaatama ka tagasi...

Ma tahan tänada tagasiside eest, mis nii siin kommentaarides, Facebook'is kui ka telefoni teel minuni on jõudnud kahe viimase postituse osas. Mul on nii hea meel, et teema kõnetab, paneb mõtlema ja kaasa arutama ning selle käigus saan mina veel häid mõtteid ja vaatenurki juurde. 

Mõni inimene ongi kohe stiilne nagu Tiiu ka kirjutas. Vahet pole, mis tollel seljas on, sisemine enesekindlus, hoiak ja muu müsteerium muudab nad stiilseks ja pilkupüüdvaks. Ma tahan ka selline olla! Ilmselgelt pean selle nimel natuke rohkem vaeva nägema, aga ma olen juba mitmeid aastaid arvanud, et ma olen nagu hea vein - ajaga muutun järjest paremaks. Oh sa raks, milline püss ma viiekümneselt, kuuekümneselt või hoopis kaheksakümneselt siis olen! :) 

Ajaga paremaks, ilusamaks ja targemaks muutumise taga on puhas töö: õppimine, jälgimine, uurimine ja puurimine nii endas kui endast väljas. Ausalt öeldes ei tulegi mulle meelde hetk, mil hakkasin ise teadlikult endale riideid valima. Mäletan ainult seda, et üheksanda klassi lõpuaktuseks murdsin pead päris kaua - ega raha nii väga polnud, valikut väikses linnas ka mitte. Tol hetkel leidsin endale ühe suhteliselt tavalise aga piduliku muljega pluusi ja maani mustast sametist seeliku. Jala otsa said rihmadega kõrge ja laia kontsaga kingad (midagi platvormikingade sarnast) - kõndida nendega ma ei osanud. Ütleme nii, et oleks saanud hullemaid valikuid teha eriti kui vaatan tolle aja igapäevaseid fotosid:

Siis, kui Backstreet Boys'i bändiliikmed veel ilusad ja noored olid. Ema kleit, meeste vest. Prillid isa poolt vähemalt 5 korda kokku tinutatud.

Keskkooli lõpuaktusele läksin täiesti teadlikult (kes nüüd ei julge, see edasi ei loe!) tikanditega kaunistatud sinistes teksades. Valge volangidega pluus ja sinine tikitud vest oli peal. Ma olin hiiglama rahul enda välimusega! Ema kõrval istus aga üks naisterahvas, kes nähes mind tunnistuse järgi kõndimas hüüatas ehmunult: "Issake, teksades!" Ma kandsin need teksad pärast ribadeks ja olin oma praktilise loomusega hullupööra rahul - must sametseelik oli selleks ajaks kolm aastat kapis seisnud. 

Põhiline muutus mu stiilis toimus prillidest vabanemisel. Ma sain ju nägijaks! Lisaks avardus mu maailmapilt tänu rohkele reisimisele - ma eelistasin küll mugavalt riietuda (teksad, pusa vms või t-särk, tossud) aga natuke nagu tahtsin ikka hea välja näha kah. 

Pea 10 aastat tagasi. See seelik on siiani üks mu lemmikuid. Mokassiine mul jalatsikapis lausa kolm paari - mugavad ja sobivad mulle jalga.


Vanu fotosid lapates võikski öelda, et mu igapäevane stiil oli teksad-särk kombinatsioon, jalas tossud. Pidulike ürituste puhul oli katastroof enamasti - ei osanud istuda, astuda ega kaamera poole kenasti naeratada. Rõivad ei sobinud kokku või olid kahtlased. Minulikku ja stiilset pole ühelgi pildil.


Natuke vähem kui 10 aastat tagasi :) Tüüpiline minu riietus: teksad, särk, kampsun ja ebatüüpiliselt roosa vest.

Samas stiilis asju olen tänaseni kandnud. T-särgid on natuke paremad (mitte need lohvakad enam), tossude asemel on kingad, suviti madalad rihmikud. Värvid on muutunud minu jaoks sobivamaks. Kuhu siit edasi?

Täitsin erinevaid stiiliküsimustikke, et vaadata, mida internet minu stiilist arvab. Mõni vastus ajas ikka täitsa naerma - üks arvas näiteks, et mu stiil on grunge... Sulgudesse oli kirjutatud veel: Smells like teen spirit? Noh, selle peale tuli kohe meelde, et kunagi ühikas elades oli meil seal grunge stiili esindajaid päris mitu. Seda laulu kuulati ka. Mina ainult ei kuulanud. Hiljuti pidin sama loo nime ja esitajat arvama ja ma ei osanud midagi pakkuda. Abikaasal oli hämming. Mul on siiani hämming aga ses osas, et peale kuulamist on mul see laul hetkega peast läinud. Ilmselgelt grunge ma ei ole. 

Teine, mis sai kiirelt välistatud on boheemlaslik stiil. Mulle küll väga meeldib nende rõivaid vaadata, sest need on nii huvitavad, aga enda seljas ma neid ette ei kujuta. Mingid üksikud elemendid võivad aga minu stiili sobituda küll. Topshopi netipoe pikk küsitlus aga arvas, et ma olen tomboy stiili esindaja. Jällegi - mõned elemendid sealt on väga ägedad aga ei - ükski nendest pole täielikult minuga kooskõlas. Küll oleks lihtne, kui mõni selgelt eristuv stiil mind tervenisti kõnetaks!

Sportlik võib mu stiil ka tihti välja näha.

Enamasti tuli küsimustikest välja, et olen klassikalise stiili esindaja. Lisaks natuke chic (šikk?) ja sportlik ka. Nii mulle täitsa meeldib. Classic casual outfits otsingusõnad annab palju mulle meelepäraseid tulemusi. Smart casual rõivakomplektid näevad enamasti just sellised välja, mida tahaks erinevatel kohtumistel ja mitte pidulikel üritustel kanda. See on just see osa, milles ma end kõige ebakindlamini tunnen. 

Mul ei oleks midagi selle vastu, et Kate Winsleti või Angelina Jolie moodi välja näha :) Ma ainult ei saa aru, miks pildi alla Carla Bruni on kirjutatud.

Minu eelistused väidetavalt. Olen täitsa nõus, et nii võiks olla :)

Otsisin siin välja riideid, mis mulle väga meeldivad ja mida ma tahan kindlasti edaspidi kanda. Nende abil on ehk lihtsam oma rõivastuse suunda kindlaks määrata. Ma avastasin, et tunnen puudust oma nahktagist. Mulle meeldivad viltuste lukkudega jakid. Mulle meeldivad bleiserid. Mulle meeldivad mustad sirge lõikega teksad. Ma eelistan ühevärvilisi kroogetega või tekstuurseid riideid mustrilistele. Kui on muster, siis peaks olema see kombineeritud ühevärvilisega, et üldmuljet rahulikumaks muuta. Mulle meeldib rokitšiki riietusest palju elemente - needid, narmad, nahk. Ma kavatsen sellest stiilist elemente oma riietusse tagasi tuua, sest see sobib mu ülejäänud eelistustega (kuulata rokkmuusikat, ka metalit). 
 
 
 
Super girly kindlasti ei ole iseloomustus minule. Lihtsus küll :) (Allikaks Seventeen, mis on ilmselgelt noorematele inimestele mõeldud)
 

Mis edasi? Kui ma olen suutnud oma stiilisuuna selgeks mõelda, kavatsen kokku panna nn põhigarderoobi, kus pea kõik asjad sobivad omavahel kokku. Esialgu suveks mõeldud variant, suve jooksul aga tuleb kokku panna ka talveks mõeldud variant ning leida sinna juurde sobivad üleminekuriided. Eestis on ikkagi neli aastaaega (mis sest, et vahel võib päeva jooksul kõiki nelja näha) ja mu garderoob peab nendele vastama. Lisaks tahan leida endale need pilkupüüdvad esemed (statement pieces), mis iseloomustaksid mind. 
 
Mu stiil võib klassikaline olla, aga lilleline kindlasti mitte. Selle kevade stiilisoovitustest ma küll ühtegi järgi proovima ei hakka. (Allikas jällegi Seventeen, nad lihtsalt ei arvestanud, et minusugused ka sinna lehele satuvad :D ).
 

Järgmine käik on poodi rõivaid proovima. Lisaks vaatan üle oma lõigetekogu ja otsin välja need, mis mu põhigarderoobi sobivad. Siis tuleb kangad üle käia. Kui rada selge, hakkan õmblema. Täpselt neid asju, mis toovad eduelamuse ja naeratuse näole!

See dressikas on abiks suuna otsimisel - mulle meeldib viltune lukk, kapuuts ja see ühevärviline külg. Nüüd võiks samas stiilis (ehk ilma kapuutsita) jaki ka õmmelda :)

25 April 2017

Stiilist. II osa: kaal, kehakuju, millega arvestada?

Ma olen koguaeg mõelnud, et kui ma kunagi saledaks saan (nagu see juhtuks iseenesest), siis ma olen stiilne, ilus, näen hea välja ja komplimente muudkui sajab. Noh, minuga seda veel juhtunud pole. Saledaks saamist, see tähendab. Ilus olen ma loomulikult, komplimente saan ka kui olen puhtad riided selga pannud. Stiili (ja stiilne olemise) kallal teen hetkel aktiivselt tööd nagu näha...

Igal juhul jäin mõtlema, et kas tegelikult ka stiilse ja suurepärase väljanägemise jaoks pean ma normaalkaalu alumises otsas olema ja kindlasti XS või S suuruses riideid kandma? Kas väiksem riiete suurusnumber annab mulle kohe hea stiilitaju ja oskuse seda enda peal kasutada? Kuidagi on selline seos kuskile mu ajusoppi tekkinud ilma, et ma selle üle reaalselt arutlenud oleks.

Reaalsuses tavalisi inimesi nähes ei võrdu suurusnumber üldse hea väljanägemisega. Tähtis on hoopis riiete sobivus su kehale. Nii nagu S suuruses riideid kandev inimene võib täiesti katastroofiline välja näha, oskan ka mina (USA-s ehk M, Itaalias XXL suuruses rõivastega) oma välimusega teisi šokeerida. Ma võin end paar numbrit jämedamaks riietada, aga sobiva rõivastusega paar numbrit väiksemaks muuta (puhas silmapete ja spandeks). Ma võin olla stiilne ja kokkusobivate rõivastega alati sõltumata numbrist, mis mulle parasjagu kaalult vastu vaatab.

Seega loon peas uued seosed:  

kaalunumber ei määra, kas oled stiilne või mitte. 

Kunagi, kui ma olin noor, ilus ja enam-vähem sale. Stiilitaju polnud ikka. Tolle päeva rõivastus polnud õnneks minu valik (muidu oleks sealt midagi kohutavamat tulnud).


Umbes sel ajal, kui ma oma nahatooniga kokku sobivaid värve uurisin, klikkisin lahti päris palju kehakuju määravaid teste ja erinevaid soovitusi, mida teatud tüüpi kehakujuga inimene peaks kandma. Ühelt lehelt leidsin lausa, et paksematele inimestele on loodud oma kehakujude tabel, sest ei saa ju olla, et suurus 40 vastaks liivakella tüübile (seal oli siis nende jaoks märgitud full hourglass ja vormid aetud ümaramaks, laiemaks ja vähem liivakella moodi). 

Igal juhul ma peaks olema:
  • liivakell - aga ei ole, sest rinnapartii on selle kehatüübi jaoks liiga väike
  • pirn - aga ei ole, sest õlavarred on selle kehatüübi jaoks liiga jämedad
  • ristkülik - ikka ei ole, sest talje on selle jaoks liiga peenike
  • tšello - jälle ei ole, sest noh - muskel segab.

Milline on nendest kõige "stiilsem" kehakuju? ;)


Järeldus, ma parem olgu alasti, sest ühegi kehatüübi nõuanded ju ei sobi! Kui kuhugi ei sobi, siis pean end pirnikellaristtšelloks ning valin ainult need nõuanded, mis mulle meeldivad. Lisaks arvestan pigem sellega, mida ma oma keha juures rõhutada tahan. Näiteks kui ma juhtun Lõuna-Ameerikasse minema, siis demonstreerin oma laiasid puusasid ja tagumikku kohe edevusega (stereotüübid, stereotüübid ...).

Samas ükski nendest kehatüübi rõivaste valiku nõuannetest ei muuda mind stiilseks. Ma võin endiselt t-särgis ja kasvõi retuusides ringi kooserdades rõhutada oma saledat taljet ning volüümikaid puusi ilma, et ma ühestki otsast hea välja paistaks. 

Niisiis. Mu tee eesmärgini ei hõlma endas 10+ kg kaotamist, täiusliku liivakellafiguuri saavutamist (igasuguste operatsioonide jms näol) ega ühegi nõuannete kogumiku religioosset järgimist. Ma ei pea ka hirmmoekas olema ja viimaseid rahanatukesi kokku kraapides selle suve moehitte ostma. Kuid...

Väga lihtne on kirjutada, mida ma tegema ei pea. Palju keerulisem on aga ees: 
mida ma pean tegema, et oma garderoob stiilseks ja mulle sobilikuks muuta?



Oma uue, parema ja stiilsema garderoobi planeerimisel arvestan:
  • oma reaalsete vajadustega - kus ma käin, millega tegelen, missugused rõivad sobivad minu oludega
  • Eesti kliimaga - suvekleite vist niipea juurde ei õmble. Lisaks peaks kapist mõned välja viskama, mis 
    • selga ei mahu
    • on ebasobivat värvi
    • ei meeldi mulle
    • on liiga suured (jah, 2 tk on neid ka...)
  •  mulle sobivate värvidega - peale endale sobivate värvide analüüsimist olen ma palju kindlam oma eelistustes. Ma tunnen end nn õigetes värvides paremini ja kuna enamik nendest sobib omavahel (minu silmis) ka kokku, on tulevikus rõivaste kombineerimine palju lihtsam.
  • riiete suurusega - need ei tohi olla liiga lohmakad ega liiga ümber. Ma ei taha olla vormitu hunnik ega sardell viinerinahas. Õnneks ise endale õmmeldes saan täpselt paraja suuruse.
  • omanäolisuse ja mulle meeldiva stiiliga (selle jaoks pean endale märksõnad valima, lemmikud lõiked leidma ja sobivad mustreid kombineerima ühevärvilistega, tõenäoliselt ühe järgmise postituse teema)

Ma ei usu, et ma peaks end mingisse kindlasse ajastusse ega stiilisuunda suruma. Ma leian, et vintage on väga äge teiste seljas aga mina näen siis välja nagu nõukaaegne mammi lillelises kittelkleidis. Ma tean, et mõned naised näevad imelised ja haldjalikud välja lillelistes ja pitsilistes kleitides, kuid ma suudaks need hetkega katki teha, ära määrida või üldse kandmiskõlbmatuks muuta. Mulle tohutult meeldivad lapilised riided, kuid päris lapilisi ei oska ma kuidagi välja kanda. Samas inspiratsiooni saamiseks on need väga head. Ma ei ole piisavalt kontrastne, et sügavad värvid elama panna. Ma tunnen end halvasti kui olen palju ehteid külge riputanud või kui mu rõivaste muster karjub vaadake mind!

Kuskil peidab end minu stiil. Ma arvan, et seda võiks iseloomustada sõnadega sirgjooneline, lihtne aga lööv, rahulik, mugav... Pikemalt järgmine kord!

24 April 2017

Stiilist ja stiilitusest. I osa: sissejuhatus

Viimasel ajal on mitmed erinevad teemad pannud mind otsima seda midagi oma. See miski oma stiil; see miski oma heaolu; miski oma, mis väljamõelduna ei nõuaks palju aega ja vaeva.

Miks ma üldse alustasin peamurdmist:
  • mulle meeldib õmmelda aga mõnikord on pihtas, teinekord põhjas. Näide: esimene pluus täiega pihtas, kannan seda alati (enamasti koos mustade sirgelõikeliste teksadega) kui vaja mugavalt aga enam-vähem viisakalt riietuda (lastevanemate koosolekud, külaskäigud - mitte lõpupeod jms). Teine pluus põhjas: peale selle õmblemist olen ehk mõned korrad seda kandnud kui kõik muud paremad variandid mustapesukorvis on. Ma juba mõtlesin välja, miks nii. 
 
Esimene pihtas, teine põhjas (lausa sõnasõnalt - kapipõhjas)

  • ma olen tohutu koguja - mõnda aega tagasi suutsin koguda suure kapitäie kangaid lapitekkide õmblemiseks (need on kõik alles, lihtsalt ma olen teinud reegli, et ostan ainult konkreetse teki jaoks kangaid kui midagi puudu jääb), nüüd "avastasin" oma rõivaste jaoks mõeldud kangaste tohutu koguse. Ma ju õmblen pidevalt, kuidas neid siis järsku nõnda palju olla saab? Ostan lihtsalt kiiremini kokku kui õmmelda jõuan :D Igal juhul tegin endale uue piirangu: ma ei osta enne septembrit mitte ühtegi rõivaste jaoks mõeldud kangast! Esiteks pole mul nende jaoks lihtsalt ruumi, teiseks ma tahan selleks ajaks oma vajadused, nõudmised ja tahtmised selgeks saada ning siis osta vaid neid kangaid, mis mulle reaalselt ka naeratuse näole toovad ja millest õmmeldud rõivad kapipõhja konutama ei jää.
 
Tõeline voltimise meistrikunst - iga väiksemgi nurk täidetud ja korvid vaevu-vaevu mahtusid ära.

  • pidulike ürituste puhul on tihti paanika - mul pole midagi selga panna! Õnneks ma olen nüüd kaks pidulikku, viksi ja viisakat talvist kleiti õmmelnud, mida saan kanda, kuid kevad-suvise perioodi viisakamateks hetkedeks pole mul mitte midagi. Sel aastal aga on peod ja tähtpäevad tulemas! Hea, et ma seda tühiasja vahetult enne lapse lõpupidu ei avastanud.
 
Peaaegu nagu väike must kleit, sobib väga hästi sügisel-talvel üritustel kandmiseks. Kevadel lapse lõpupeole sellisega ilmuda oleks aga täiesti arulage (muidugi juhul, kui lund edasi sajab, siis ajan sellele 60DEN sukapüksid alla ja lähen ikkagi).
 
  • kapp ajab riietest üle. Mu suveriiete kogus vastaks oludele, kui ma elaksin Hispaania päikeserannikul. Eestis elades saan aga suviseid kleite vähe kanda, t-särgid peidan enamasti kardiganide alla (mis on Takkost ostetud, kulunud, ära pestud ja täiesti ilmetud) või kannan enda õmmeldud pusasid teksadega. Seega mu garderoob on täiesti disproportsioonis Eesti kliimaga. Vaja oleks rõivaid, mida saaks kihiliselt kanda, mida saaks kombineerida erinevateks oludeks. 
 
  • mu kleidid seisavad enamasti kasutamata, samas trikotaažist igapäevased särgid kannan kiirelt läbi. Samuti olen pidevalt hädas endale mugavate, sobivate pükste leidmisega, mis ei maksaks üle 100€, kuid peaksid vastu ja sobiksid kanda ka mänguväljakul, jalutamas ja poes käies. Püksid annavad palju rohkem vabadust lastega (Eesti kliimas) väljas olles ja seetõttu on viimane aeg, et ma endale ise pükse õmblema hakkaks. Väljakutse, areng ja praktiline vajadus - mitu head asja üheskoos. Trikoosärkide asemel tuleb aga kvaliteetset kootud kangast kasutada, et "vähe stiilsemaks muutuda." 
Taolist sorti pluusid on mulle väga meeldima hakanud. Sellel on mitu head omadust: poolpikad varrukad, v-kaelus ja piisavalt kehasse töödeldud, kuid siiski mugav.

  • vaatan tihti kerge kadedusega inimesi, kel kõik rõivad omavahel kokku klapivad ja nad seetõttu väga head välja paistavad. Ma ei pea küll vajalikuks poodi või mänguväljakule minekuks end üles lüüa aga ma tunnen, et olen praegu kodusena väga kinni jäänud mingisse mugavustsooni. Varem see mind ennast üldse ei häirinud, siis oli esmatähtis piisavalt magada saada ja mõtlemine ning arutlemine oma igapäevase koduse riietuse üle tundus päeva arutu raiskamisena. Seetõttu oli hea ka lihtsaid särke õmmelda - sain midagi luua ja endale kappi täiendust (selleks, et kui tatised, söögised õlad särkidel ära tüütasid, sai kapist lihtsalt samalaadse uue võtta). Nüüd aga on poisid suuremad, ma liigun järjest rohkem ringi ja magamatus ei sega enam mõtlemist :) Lisaks ma tunnen, et ma tahan õppida, areneda, paremaks muutuda. Õmblemiseks on küll aega vähe endiselt, kuid ma tahan, et mu õnnestunud riiete protsent tõuseks ja ma saaks jälle eduelamuse.

Niisiis. Kindlasti on nii mõnigi põhjus veel, miks alustada ühe suurema muutusega. Põhiline on aga see, et ma tahan:
  • olla rahul ja õnnelik enda garderoobiga (sõltumata kohast, üritusest ja ilmastikust)
  • hea välja näha
  • raisata vähe aega ja närvirakke otsimaks sobivat riietust
  • kulutada minimaalselt kangastele, rõivastele: kvaliteet, mitte kvantiteet (eriti kui mu riideid enam ära ei määrita)
  • omada piisavalt ruumi ja õhku kapis selle võrratu garderoobi kõrval
  • olla ehk eeskujuks teistele
 
 See siin on algus. Kõigest esimene osa. Järg tulemas!

17 April 2017

Tuunika ja kleit Ottobre 2/2013 ainetel

Seekord toon blogis päevavalgele ühe Ottobre Woman 2/2013 järgi õmmeldud tuunika ja kleidi. Alguses oli kohe plaan kleit õmmelda, aga kätte sattusid teised materjalid, mida jätkus vaid tuunika jaoks. Tänu sellele olin kleiti õmmeldes palju targem. Tuunika kirju kangas kunagi ammustel aegadel ostetud Kangas ja Nööbi kaalukangaste hulgast (puuvill+elastaan) ja ühevärviline must tellitud FB Disainkangaste tellimise grupist.

Hõlmad on lõigatud kahekordsest kangast

Antud lõike puhul on ülemine esiosa kahekordsest kangast, alumine kroogitud. Ülemise osa paelad lähevad teineteise tagant läbi ja siis tuleb need rinna all õmblusesse kinnitada. Sedasi on kaelus selga tõmmates ilusti pingul ja ei vaja mingit eraldi särgikest alla hoolimata sellest, et suhteliselt sügavalt lahti on. Paelaotsad tuli krookida ja küljeõmblustesse kinnitada. Selja taga osa on samuti ülemise ja alumise osa vahele õmmeldud lihtsalt kahekordne toru, mis nõudis krookimist. Kroogitud kangas aga peaks/võiks olla õhem kui mu tuunika puhul kasutatud elastaaniga puuvillane trikotaažkangas (tõenäoliselt u 200-220 g/m2), sest see jääb kangelt hoidma ja tuunikat kandes peab neid krookeid muudkui kohendama. 

Tuunika pikkuses selline kangaste kombinatsioon täitsa töötab, särgi pikkuses aga tõenäoliselt mitte.

Kirju kangas on voldituna selja keskel ülemise ja alumise osa vahele õmmeldud, alumine osa on lisaks veel kroogitud.
Mõlemad "paelad" on kinnitatud küljeõmblustesse, mis teeb võimatuks esiosa sõlme pingutamise (kui peaks vaja olema).

Teadsin, et kleidi jaoks mõeldud kangas on õhem ja hoiab kindlasti paremini, kuid sealt edasi läks mõte rändama. Miks peab üldse neid esiosa paelu õmblustesse kinni õmblema? Miks ma neid pikendada ja selja taga kinni siduda ei võiks? Arvestasin, et paelad pean vähemalt 30-40 cm pikemad tegema ja asusin kleiti välja lõikama. 

40 cm algsest lõikest pikematena lõigatud paelad.

Kleidi kangas on eelmine (või üle-eelmine - aeg möödub liiga kähku) aasta tellitud Aliexpressist. Kangas on viskoosi ja elastaani segu, langeb hästi ning seljas on mõnus ja pehme. Muster on väga korrapärane ja seetõttu üritasin mõlemad esiosa ülemised tükid eriti täpselt ühtemoodi välja lõigata. Tundub, et läks õnneks!

Muster jookseb kahel pool kaelust täpselt samamoodi.

Ma olen oma kleidi lõike puhul tehtud muudatustega väga rahul! Paeltele lisaks võtsin krookeid veidi vähemaks (muidu olen jälle nagu 7 kuud rase naine sellise lõikega, seal läheb õhkõrn piir, kui palju on juba liiga palju kangast ja krookeid kõhul). Tänu seotavatele paeltele on kleiti ka mugavam selga panna ja kaeluse saab täpselt nii pingule tõmmata kui parasjagu vaja on.

Kui hõlmad keerdu sidumata on.
Ilusti seotuna. Veidi krookeid, palju mustrit ja ilusad värvid!

Ma tahan selle lõike järgi endale veel kleite õmmelda. Järgmisena ehk püüan varrukateta variandi teha, millega suvel ringi lehvida. Pean ainult endale meelde jätma, et kleidi õige pikkuse saamiseks piisab vaid tuunika lõike 25cm võrra pikendamisest. Või tasuks hoopis rohkem pikendada ja üks mõnus maani kleit õmmelda?

Esiosa paelad seljal kokku seotuna.

Kandsin kleiti Nukuteatris "Väikest printsi" vaadates. Hiiglama mõnus! Etendus loomulikult. Kleidi unustasin sootuks kui laval nii palju mõtlemist pakkuv etendus lahti rullub. Sobilik nii täiskasvanutele kui lastele. Hea, et endal erinevas vanuses lapsed on, saan palju teatris käia ;)

Nukus käidud. Pildid tehtud väikse vaataja poolt.

12 April 2017

Must kleit kontserdile

Ma käisin ühel imelisel kontserdil. Ma kohe teadsin, et see saab imeline olema, sest olen varem teda kolm korda laval näinud ja midagi alla fantastilise ei saanudki sealt tulla. Räägin nimelt Tommy Emmanuelist, Austraaliast pärit kitarristist, kes on kindlasti üks paremaid akustilise kitarri mängijaid (minu ja paljude teiste arvamuse kohaselt). Siin on tema stiilinäide:



Kontserdist teada saades oli jälle tüüpilise naise probleem: mul pole mitte midagi selga panna! Õnneks aega oli, kangast ka (lausa mitme-mitme kleidi jagu) ja lõikeid samuti. Täitsa töötav õmblusmasin ja äärestusmasin ootasid laual ning õnneks käed kasvavad õigest kohast välja. Ehk ma õmblesin endale kleidi. 

Mann on natuke vähem puusakam kui mina, talle tuleks väiksem kleit õmmelda.


Lõige Ottobre Woman 5/2015 ajakirjast. Algselt taskutega kleidist sai minu puhul taskuteta variant. Algse lõike järgi istus kleit õlgadest, rinnust ja puusast väga hästi. Isegi rinna alt oli ilusti paras. Aga taljest oli kleit nagu kossakas ning taskud tegid üldpildi veel hullemaks. Niisiis võtsin küljeõmblustest mõnuga sisse, kaotasin taskud ja sain endale sobiva peaaegu väikse musta kleidi. 

Selja tagant

Kangad on tõenäoliselt puuvilla ja elastaaniga interlock trikotaažid, mõlemad pooled näevad samasugused välja. Ma üleni musta kleiti ei tahtnud ja tumelilla annab nii mõnusa aktsendi. Must kangas ja minu triikraud ei tahtnud ainult koostööd teha - kui triikraud oli piisavalt jahe, et kanga külge ei kleepuks, ei saanud sellega sissevõtuvolte ilusti maha pressida; kui triikraud oli piisavalt soe, et saaks, kukkus ta kangast kõrvetama. Tundub, et on aeg uue triikraua jaoks. Õnneks minu seljas on kleit piisavalt ümber, et sissevõtuvoldid ei jää nii selgelt näha nagu number väiksema Manni seljas.

Õmblusi pealt läbi ei teppinud, nii meeldis hetkel rohkem.

Kleit oli seljas mõnus ja mugav. Mustad sukad, mustad kingad, mõned ehted ja juuksed juukselakiga taltsutatud - ma nägin täitsa erinev välja oma tavapärasest kodusest olekust. See on see, kui harva välja pääsed (ilma lasteta, kes õlad täis tatistavad ja sukad lõhki tõmbavad)... Varsti tuleb uus kontsert. Huvitav, kas ma selleks ajaks jõuan endale veel mõne uue hilbu õmmelda? 

Vist ikka ei kvalifitseeru LBD tiitlile :)

Kui kaamera taga nägusid ja napakaid hääli tehakse, siis ei saagi normaalselt poseerida :D

27 February 2017

Minu värvid, riiete värvid, aksessuaaride värvid, värvid, värvid...

Ma olen enda riietuses alati teatud värve eelistanud. Nii palju, kui valida võimalik oli. Alguses punased, roosad toonid, väheke ka siniseid. Must, hall ja valge nagunii. Korra käis miski khakirohelise laine ka, õnneks see läks üle. Pruuni värvi riideid on mõni üksik sattunud. Tugevaid ja erksaid toone olen alati natuke peljanud - nende välja kandmiseks on vaja rohkelt enesekindlust. Ma eelistasin pigem silmatorkamatu olla.

Mäletan, et ostsin kord Hollandist ühe vanaroosa kampsuni ja hoolimata sellest, et see läks pea kohe lötsakaks, kandsin kampsunit pea igal võimalusel. Mu ema ütles tihti, et see kampsun on täpselt õiget värvi minu jaoks. Vanaroosa muutis mu jume tervemaks, "peitis" pigmendi ebaühtlused ja ausalt öeldes tundsin ma selles kampsunis end alati paremini. 

Endale rõivaid õmblema hakates ostsin palju uueväärilisi aga liiga suuri rõivaid teiseringi poodidest. Varusin hunnikus punaseid pluuse, ka punast kangast sai valitud kokku ostetud. Tegin need ümber endale kandmiseks ja kandsin punast täitsa mõnuga. Mingi hetk aga hakkas üha enam tunduma, et punane pole minu värv. Võibolla ma kasvasin sellest välja. Igal juhul nüüdseks on punane pea samas hunnikus, kus roheline ja kollane värvgi - kellegi teise riidekapis :)

Ajaga olen üha värvitundlikumaks muutunud. Hiljuti enda rõivakangaid sorteerides jäid kumama lilla, roosa, sinine ja kõiksugu hallid toonid - need on sisetunde järgi kõige minulikumad värvid. Uurisin värvusõpetusi, omavahel kokkusobivaid värve. Sattusin vahepeal päris palju lugema aastaaegade järgi liigitusi - neid on muudkui põhjalikumaks muudetud ja 4 liigituse asemel on neid juba 12 või 16. Erinevaid artikleid uurides ja pilte kõrvutades jõudsin arvamisele, et ma olen nö hele suvi (Light Summer) tüüp. Minu rõivaste ja meigi värvid peaksid olema sellised:

Google ja märksõnad "seasonal color analysis" aitavad uudishimu puhul

Hiljaaegu aga liitusin ühe FB grupiga, kus viimase kahe nädala popimaks teemaks oli endale sobivate värvide leidmine. Inspireeritud oli see põhiliselt Seamwork.com artiklist. Seejärel tegi üks blogija Becca minu jaoks asja veelgi selgemaks. Nii ma siis ootasin päeva, mil saaks korraliku pildi teha ja enda värvid välja uurida. 

Ootamisaja täitmiseks kasutasin üht varasemat pilti ja Google märksõnu colors from photo. Selle pildi põhjal on päris hea valik neutraalseid toone, mida aksessuaaride valimise puhul kasvõi silmas pidada. Parempoolse paleti koostas see leht.

Mu silmad polegi sinised! :D
 
Ma saan aru küll, et paar tumedamat tooni on hoopis dressipluusilt võetud (just see ilus tumesinine ka) ja tegelikult on antud foto liialt kollase alatooniga. Samas neid värve vaadates on ainult mõned pruuni toonid, mida ma üldse enda ligidale ei laseks. Ülejäänud tunduvad väga "sõbralikud" olevat.

Ühel vähe valgemal päeval tegin lõpuks endast võimalikult tõetruu foto. Tähtis on päevavalgus, meigivaba nägu ja väga vähene arvutitöötlus. Viimase osas andsin pildile ainult natuke heledust juurde. Minu foto sai selline:

Ma olen alati arvanud, et mul on sinised silmad. Aga ikka ei ole! Heal juhul võib nende kohta öelda sinakas-hallid.



ColourLovers lehel sain selle pildi järgi omale järgmised värvid valitud. Paremal pool näitab jälle pea kõiki pildilt leitud värve. Pildi all olevad värvid valisin aga huultelt, silmadelt, otsa eest ja juustelt. Kõik roosa tooniga värvid meeldivad mulle kohe väga. Peaks vist rohkem enda riietusse neid värve kombineerima.

Mulle väga meeldib esimene toon - mu huultelt värv sobiks väga hästi uueks lemmikkampsuni värviks!

 
Seejärel lippasin Adobe Color CC lehele ja valisin vastavalt Becca blogi juhendile enda fotolt värvid. Ma seal tükk aega valisin ja jälgisin, et leiaks need, mis minu jaoks kõige tõetruumad paistsid. Valitud värvide juurde kirjutasin värvide html-koodid (vist sai õige nimi), et hiljem ka endale sobivad üles leiaks.

Värvide järjestus: huuled, juuksed, juuksed, nahk otsaesisel ja silmad.

Nüüd tuli kõige keerulisem ja aeganõudvam osa. Kõik need värvid tuli ükshaaval värvirattast läbi lasta. Tegin muudkui arvuti ekraanist pilte ja koostasin omale meeldivate värvide kollaaži. Jätsin osa pruune (need kohutavad kakatoonid) ja osa rohelisi (sellised koera okse moodi toonid) kohe heaga välja. Mõned toonid hakkasid ka korduma ja üritasin neid topelt mitte kasutada. 
 
Üleval pruunid toonid (mida ma rõivastuses pigem ei kasuta), vasakul pea kõik mu lemmiktoonid, paremal pool rohelised (neid ma ka enda rõivastel ei salli).
 
Kollaaži tegemine võttis üksjagu aega, aga mida enam ma oma värve vaatasin, seda enam tundusid need õiged minu jaoks. Ma saan aru, et siinne analüüs ei pretendeeri absoluutsele tõele ja tõenäoliselt ei viska ma oma mõnda viimast punast ja pruuni pluusi seetõttu kohe prügikasti aga mul on hea meel, et edaspidine suund on selge ja kahe erineva meetodi alusel kokku klapib. 
 
Seega siht on järgmine: kangaid valida vasakpoolsete värvide järgi (lisaks must ja tumesinine (navy), millest ma loobuda ei saa kuidagi), aksessuaaride valimisel võin vabalt kasutada ka pruune toone ning ehete puhul jään alati kasutama hõbedat või valget kulda. 

Kuidas teil värvidega lood on? Kas on mingid lemmikud hea tunde värvid? Kui keegi endale veel sellise analüüsi viitsib teha, andke mulle ka teada! Ma hea meelega loeks-uuriks :)

19 February 2017

Tõusud ja mõõnad retuuside ja tuunika näitel

Inimese mõistus töötab ikka omapäraselt. Kui mul on hunnik töid ja tähtaegu kukil, lapsed haiged, ise haige või kodu vaja korda seada, on mul peas miljon +1 ideed kõigega, mida võiks kohe õmmelda. Mõtteid muudkui kuhjub ja tekib frustratsioon, et mitte midagi valmis ei jõua... Kui lõpuks kohustuslikud tööd kaelast ära saab ja vabalt endale õmmelda tohiks, ei tule mitte ühtegi ideed. Kõik mõtted on justkui tuhaks põlenud ja ükski kangas kapis ei hüüa, et vali mind ja õmble midagi ägedat.

Sellisel hetkel tuleb plaanimajandus välja otsida ja lihtsalt käärid kangasse lüüa. Sellisel hetkel tuleb endale öelda - hakka aga pihta. Kasvõi triigi niisama kangast ilusaks. Või õmble midagi, mis on vajalik. Sellisel hetkel lõin ma käärid tumesinisesse trikotaaži ja õmblesin endale retuusid :) Lõige pärit Ottobre 5/2016 numbrist ja need on jalas imemõnusad! Tumesinine kangas FB Disainkangaste tellimise grupist. Nüüd tuleks ühed mustad ka õmmelda, sobiks teiste rõivastega ka kanda.

Nii kirjutasin ma mõnda aega tagasi, arvates enesekindlalt, et järgmisena õmblen endale tuunika ka ning pildistan kohe rõivad blogi jaoks. Tegelikkuses õmblesin igasugu muid riideid, lugesin ja tegelesin uuesti miljoni muu kohustusliku tööga. Lõpuks asusin tuunika kallale. Kangas on tellitud Nööbijuttude kangapoest ja sinine ühevärviline FB Disainkangaste tellimise grupist. Imemõnusad mõlemad!

Tuunika lõike võtsin Ottobre 5/2014 numbrist, pildil tundus nii mõnus olevat. Tegelikkuses nõuab aga see lõige pehmet väga hästi langevat õhukest kangast. Minu tuunika hoiab kehast eemale ja kangas on natuke liiga kange sellisele lõikele. Kahju! 

Tulebki välja, et mõni rõivaese õnnestub ülihästi, enamustega jään piisavalt rahule ja aeg-ajalt on mõni rõivas selline, mida tuleb kohe ümber tegema hakata. Tuunika kuulub sinna viimasesse gruppi. Mis ikka - järgmised tulevad jälle hästi välja! :)

Väga hästi istuvad retuusid ja ebaõnnestunud tuunika.

16 February 2017

Pidžaamapidu!

Ma saan aru, et üle ookeani Ameerikamaal on väga popp pidžaamapidusid korraldada. Tulevad tüdrukud-neiud-naised kokku, ajavad endale mugavad lounge-riided selga ja teevad padjasõda. Filmides ju näidatakse nii ning tasub uskuda kõike, mida Hollywoodi filmid pajatavad. Igal juhul võiks keegi mind nüüd ka mõnele sellisele olengule kutsuda, mul on sobiv garderoob (minu meelest!) olemas. 

Pildistamise ajaks ma kahjuks kedagi teist pidžaamades enda kõrvale ei leidnud. Suurem poeg oleks padjasõda tahtnud teha aga mul on peas üks kiiks, mis ei taha temast pilte internetti. Küll ta kunagi jõuab ise neid siia netiavarustesse piisavalt panna. Niisiis ilma sõjata haarasin riiulist hoopis kaks lemmikraamatut ja viskusin diivanile. 

Varrukaotstes ja säärteotstes soonik, pärit samuti FB grupist

Pidžaamapluusid on õmmeldud Ottobre Woman 5/2010 number 4 lõike järgi ja püksid Ottobre Woman 5/2016 number 11 lõike järgi. Kangad on tellitud FB Disainkangaste tellimise grupist ja koostiseks on puuvill-elastaan. Kohe kui ma olin neid kätte saanud, silitanud ja imetlenud, tekkis plaan need pidžaamadeks õmmelda. Kõiki nelja kangast on natuke järgi, saaksin ühed lapilised pidžaamad veel õmmelda :P 

Mugav olemine garanteeritud!

Pükste lõikega olen eriti rahul. Nii mugavad ja istuvad täpselt õigel kõrgusel. Tegelikult oli lõige mõeldud dressipükste õmblemiseks ja Kai-Epu blogist tema pükse vaadates tekkis tahtmine endale ka taolised õmmelda :) Olemasolevad hakkavad põlvede kohalt juba ära kuluma. Tundub, et mul on sama probleem nagu mu pojal - hammastega põlved :D

Jäin lugema. Järgmiseks võtan "Daamide õnne" uuesti käsile.

15 February 2017

Plaanimajandust ja plaanimata rõivaid

Ma siin lubasin hoolega rohkem blogis nähtav olla, kuid jaanuari lõpp läks väga sujuvalt üle poole veebruarini. Tõenäoliselt oli asi haigustes. Lisaks olin ma raamatutesse uppunud. Õmblesin ka aga pildistamiseni ei jõudnud. Lõpuks ajasin fotoka statiivi otsa, tegin end ilusaks ja muudkui poseerisin iseendale. Küll see on raske töö! Muudkui jäta meelde, millist jalga kõverdada, kuidas käsi hoida, õlad kerkivad kõrvadeni ja siis tuleb neid alla suruda, naeratus muutub tigeduseks ja kõigele lisaks ronivad väiksed elus ja eluta olendid pildile. Eluta olendiks seekord robottolmuimeja, mis otsustas mu varbaid puhastama tulla...

Pildistamise tulemust näitan lausa kolmes erinevas postituses. Esimeses on pudru ja kapsad: kodune kossakas, pitssärk, boolero ja viimaks mu uus lemmikdressipluus. 

Kodune garderoob täienes

Oma koduse kossakaga olin enam-vähem rahul kuniks abikaasa koju tuli ja küsis, et miks ma nõukaaegset laudlina kannan. Sain ka siis aru, mis mind häiris. Lilleline kangas on ostetud suvepuhkuse ajal Kuressaarest väikesest kangapoest ja tol hetkel mulle see väga meeldis. Tõenäoliselt mõne teise lõikega ei tunduks see nii "laudlina" moodi, kuid kumerad servad ja piisavalt ruumikas disain ei tee head. Varrukad on õmmeldud villasegusest kangast, mis peale pesu kangesti viltu jooksma hakkas. Kahjuks oli mul seda alguses lausa 3m ostetud, seega nüüd tuleb palju varrukaid õmmelda, sest kehaosas jääb kangas liiga keerdu. Lõige on pärit täiesti viimasest Ottobrest (Ottobre Woman 2/2017), mis eile alles poelettidele jõudis. Mina aga tellisin Ottobre Woman numbrid endale ottobredesign.com lehelt ja sain esimese kätte juba nädal aega tagasi. 

Pitssärk, all on tavaline õlapaeltega särk.

Pitssärki olen endale juba tükk aega plaaninud õmmelda. Tahan seda bleiseriga kanda. Lisaks pole ma ainult pitsist rõivaeset varem õmmelnud - nüüd oli hea katsetada. Lõige vist Burdast, enam tõesti ei mäleta. Särk oleks võinud küll pikem olla aga kangast lihtsalt polnud rohkem. Järgmist õmmeldes on mul juba rohkem kogemust.



Boolerojaki lõige on pärit Ottobre 5/2012 numbrist. Miskipärast tundub minu jakk palju lühem olevat kui ajakirjas pildistatud variant. Varrukad istuvad natuke liialt ümber ja seljaosa oleks võinud vähe laiem olla. Ausalt öeldes oli see selline katsetuse õmblemine - hetkel ei kujuta ma veel üldse ette, kus ma taolise asjaga käima hakkaks. Ehk suvel mõne kleidikese peale visata ainult :) Kangas on pärit Abakhani kaalukangaste hulgast, arvatavasti puhas polüester. 

Paelte otsa peaks miskit mummud ka otsima.

Nüüd aga mu lemmikdressipluusi juurde. Lõige on Ottobre 5/2014 ajakirjast pärit. Sinisekirju mustriline kangas on tellitud FB Disainkangaste tellimise grupist ja koosneb puuvillast (ja natuke elastaani). Tumesinine kangas on tõenäoliselt Abakhanist ja on täitsa tavaline puuvillane dressikangas. Tahtsin algselt kogu dressika mustrilisest teha aga minu õnneks polnud seda piisavalt. Ma olen nii rahul praegu, et üks hõlm on tumesinine. 

Dressika õmblemine oli "kohustuslik" osa mu ühest FB väljakutsest - võtan osa Sew Alongs & Sewing Contests grupi SSW:DS (Seasonal sew wardrobe deep stash) konkursist ja mu plaanimajanduse kohaselt oli see üks jaanuarikuu töödest. Teine oli tuunika ja kolmas retuusid. Need said ka üles pildistatud ja tulevad varsti esitlusele. Veebruaris tahaks softshellist püksid ja bleiseri valmis saada.

Kapuuts on mõnusalt suur ja taskud aitavad käsi kuskile paigutada :)


Dressipluusi õmmeldes proovisin seda muudkui selga ja pooliku tööna asi kohe üldse ei meeldinud - tundus, et muster on liiga kirju ja lõige ei klapi kangaga. Nüüd, kui dressikas valmis, olen ma sellega väga rahul. Järelikult oli puudu viimistlus, sinine lukk ja pael kapuutsiõmbluse äärest :)

Lahtisena kannatab ka kanda.

Õnnelik!

Ps. Pidžaamapildid sain ka tehtud. Mõtlesin välja ja näitan järgmine kord :)

06 January 2017

Veidi pidulikum kleit

Iga aasta tulevad jõulud ootamatult. Eriti salakavalalt jõuab kätte mõne jõulupeo õhtu - hiilides tasa-tasakesi. Enamasti avastad täiesti viimasel hetkel, et jälle midagi selga panna pole. Kas mitte eelmine aasta samamoodi ahastuses kapi ees ei seisnud? Kas mitte siis ei lubanud endale, et järgmine aasta õmblen varakult ette sobilikud rõivad ühele või teisele peole?

Sel aastal sain vähemalt ühe jõulupeo jaoks end hästi ette valmistada. Ma nimelt õmblesin kleidi väga mõnusast paksust žakaarkangast (inglise keeles täpsem nimetus knit jacquard), mille koostises kas viskoos või puuvill põhiline tegija. Igal juhul on see ihu vastas väga mõnus kanda. Kangas tuli minuga juba suvel Abakhanist kaasa ja ootas kannatlikult kapis oma aega. Algselt oli plaanis see hoopis jakiks õmmelda, kuid kleit on palju mõnusam.

Lõige on palju kiidetud Ottobre 5/2016 ajakirjast number 12 mudel. Pikkade käistega, sissevõttetega ja läbilõikega kleit. Mulle meeldis teistsugune õlaõmbluse variant ja lõikejoonis jättis üleüldse sümpaatse mulje. 

Õlaõmblused tulevad kaarena ettepoole. Algul oli tükk tegu juhendist arusaamisega, kuid lõpuks klikkis midagi peas ikka ära :) Mann oli ka abiks.

Kiirustamise tõttu sai küll õlaõmblused kaks korda üle õmmeldud (töö vale järjekord ja eks juhendit loetakse ikka alles siis kui oma mõistus enam kuidagi üle ei käi), kuid õnneks kangamuster varjab "hullema" ära. 

Mann on veidi kõhnem kui mina hetkel. :)

Üldjoontes olen oma kleidiga väga rahul. Kangas ja lõige istuvad hästi kokku, masin ei tõrkunud õmblemisel ja kleiti kanda oli ilus ja mugav. Nüüd aga võiks mõni talvine pidu veel tulla, kuhu selle kleidiga patseerima saaks minna. Vastasel juhul peab lastega kinno või teatrisse minema äkki ;)


Siis, kui veel jõulud ees olid :)

Nüüd, kolmekuningapäeval, saab selle kleidiga lõpuks jõuludega seotud asjad ette näidatud. Järgmisena tuleks leida blogisse sobiv viis pikkade pidžaamade demonstreerimiseks. Mis te välja pakute?