06 January 2017

Veidi pidulikum kleit

Iga aasta tulevad jõulud ootamatult. Eriti salakavalalt jõuab kätte mõne jõulupeo õhtu - hiilides tasa-tasakesi. Enamasti avastad täiesti viimasel hetkel, et jälle midagi selga panna pole. Kas mitte eelmine aasta samamoodi ahastuses kapi ees ei seisnud? Kas mitte siis ei lubanud endale, et järgmine aasta õmblen varakult ette sobilikud rõivad ühele või teisele peole?

Sel aastal sain vähemalt ühe jõulupeo jaoks end hästi ette valmistada. Ma nimelt õmblesin kleidi väga mõnusast paksust žakaarkangast (inglise keeles täpsem nimetus knit jacquard), mille koostises kas viskoos või puuvill põhiline tegija. Igal juhul on see ihu vastas väga mõnus kanda. Kangas tuli minuga juba suvel Abakhanist kaasa ja ootas kannatlikult kapis oma aega. Algselt oli plaanis see hoopis jakiks õmmelda, kuid kleit on palju mõnusam.

Lõige on palju kiidetud Ottobre 5/2016 ajakirjast number 12 mudel. Pikkade käistega, sissevõttetega ja läbilõikega kleit. Mulle meeldis teistsugune õlaõmbluse variant ja lõikejoonis jättis üleüldse sümpaatse mulje. 

Õlaõmblused tulevad kaarena ettepoole. Algul oli tükk tegu juhendist arusaamisega, kuid lõpuks klikkis midagi peas ikka ära :) Mann oli ka abiks.

Kiirustamise tõttu sai küll õlaõmblused kaks korda üle õmmeldud (töö vale järjekord ja eks juhendit loetakse ikka alles siis kui oma mõistus enam kuidagi üle ei käi), kuid õnneks kangamuster varjab "hullema" ära. 

Mann on veidi kõhnem kui mina hetkel. :)

Üldjoontes olen oma kleidiga väga rahul. Kangas ja lõige istuvad hästi kokku, masin ei tõrkunud õmblemisel ja kleiti kanda oli ilus ja mugav. Nüüd aga võiks mõni talvine pidu veel tulla, kuhu selle kleidiga patseerima saaks minna. Vastasel juhul peab lastega kinno või teatrisse minema äkki ;)


Siis, kui veel jõulud ees olid :)

Nüüd, kolmekuningapäeval, saab selle kleidiga lõpuks jõuludega seotud asjad ette näidatud. Järgmisena tuleks leida blogisse sobiv viis pikkade pidžaamade demonstreerimiseks. Mis te välja pakute?

05 January 2017

Taskutega kleit

Viimane Ottobre naiste lõigete number (5/2016) on mu üks suurematest lemmikutest. Praeguseks hetkeks olen sealt õmmelnud nelja erineva lõike järgi ja suur tahtmine on veel vähemalt kolme erinevat proovida. Tegin alguses ühe pidulikuma kleidi (mille pean veel Manni peal üles pildistama), siis dressika kangast kleidi, kahed tudupüksid ja ühed retuusid. Püksid on kõik pildistamata, kuid dressikangast kleidi saan täna ette näidata.

Mustriline kangas on tellitud FB Disainkangaste tellimise grupist, minu mäletamist mööda oli see selline üks ainuke meetrine jupp näidisena. Must dressikangas on tõenäoliselt Abakhanist. Mõlemad puuvillased natukese elastaaniga. Kui mustriline on mõnus pehme ja vastu ihu tõeliselt mõnus, siis must variant on pigem kare ja kange. Samas ei sega see kleidi kandmist ega näe kole välja. Mustrilist jäi natuke järgi, ma loodan sealt ühe pikkade käistega pluusi esiosa ka kätte saada. 

Nagu öeldud, lõige on pärit Ottobre 5/2016 ajakirjast number 16 lõige. Õige suurusnumber oli puusast natuke liiga lai minu maitsele ja seega tõmbasin natuke kitsamaks. Järgmisel korral prooviks sama lõike järgi õmmelda õhukesest trikotaažist kleidi - meie suvel oleks täitsa mõnus taolise kleidiga ringi rännata. Taskud teeks vähe sügavamad ja ehk leiutaks lukud ka peale? :)

Mu suuremast pojast on juba kasu ka! Tuleb toolile seisma panna ja telefon fotokaks kätte anda ainult :)

Eelmise aasta postituste arvu löömiseks pean ainult veel 15 asja ette näitama :D Kui raske see ikka olla saab! Aga enne tuleks umbes kümmekond asja valmis õmmelda. Mul on plaanide nimekiri varsti kahe meetri pikkune juba :) Lisaks tänase tormituule ja Arktilise ilmaga pole paremat paika kui õmblusmasina taga. Ruttangi nüüd jälle masina taha.

04 January 2017

2016 kokkuvõte

Eelmine aasta oli tõsiselt kasin käsitöö osas ja eriti kasin blogipostituste osas. Isegi kui miskit valmis sai õmmeldud, siis pildistamiseks ja näitamiseks enam kuidagi aega ja tahtmist polnud. Mitmeid kordi mõlkus peas ka blogi sulgemine või lihtsalt unustuste hõlma jätmine. Ometi miski toob mind siia tagasi. Ju siis on raske ilma jutustamata olla. 

Jutustamisega seoses tekib alati küsimusi - kui palju kirjutada; millest kirjutada; kust jookseb piir, mida jätta oma teada, mida mitte. Kas on mõtet kirjutada kõiki nüansse, suurusnumbreid, igapäevaelu raskusi? Kas lugejal on huvi minu saavutuste vastu? Kuidas leida aega pildistamiseks ja vaikust, et enda mõtted kirja panna?

Paar päeva tagasi "komistasin" hea tsitaadi peale:

"Sa ei leia kunagi millegi jaoks aega. Kui soovid aega, siis pead seda võtma." 
C. Buxton

Niisiis. Ma võtan täna natuke aega, et vähemalt enda 2016 aasta kokku lüüa. Ma tahan taaselustada oma päeviku kirjutamise, nii käsitsi kalendermärkmikusse kui ka oma töödest ja tegemistest siia blogisse. Mulle nii meeldib vanu mälestusi lugeda ja pilte vaadata. Alati tuleb kergelt uhke tunne peale. Seega nüüd tuleb tuleviku nimel pingutada ;)

Nii. 2016 oli kõige väiksema postituste arvuga aasta. Masendavad 17 tükki neid ainult oligi. Mõttetöö nendes oli ka kasin. Tagasiside oli kasin. Tööd olid kasinad. Kes neid pluuse ikka jõuab kokku lugeda... Tahaks kohe vinguda ja halada. Aga!

Ma olen koguaeg olnud praktiline inimene. Ma tahan kanda enda õmmeldud praktilisi ja mugavaid riideid. Mulle meeldivad lihtsad ja sirgjoonelised lõiked. Selline on minu stiil ja ma tunnen end hästi sedasi toimetades. Õmblusmamsliga loovusest ja loomingulisest lähenemisest rääkides tõden alati, et minu loovus töötab kõige paremini ruudulisel paberil. Selle tõestuseks võib väga lihtsalt vaadata ruudulisi lapitekke, lihtsaid särke-pluuse ja igasugu keerudest ja kangapusledest puudutamata jäänud teisi rõivaid. Lemmikkangad on ühevärvilised või väheste värvidega mitte väga kirjud kangad. Maailmas peab minusuguseid "halle hiirekesi" ka olema, muidu ei paistaks värvilised inimesed üldse välja ;)

Eelmise lõigu kokkuvõtteks saab öelda - 18 särki (nii pikkade kui ka lühikeste käistega), kahed väga lihtsad trennipüksid, 2 ruudulist sirgjoonelist beebitekki, 2 kotti (millest viimane on hoolimata puudustest siiani kasutusel), hunnik kangaoste ja nipet-näpet õmmeldud kummalegi poisile. Ei miskit eriskummalist, tohutult loovat või ahhetama panevat. Selline ma olen ja sedasi ma olen endaga rahul ja õnnelik.

Minu 2016 aasta lemmiktöödeks on mu kaks lapitekki. Hoolimata õmblemiseks jaguva aja vähesusest, sain need siiski valmis. Ma olen tänulik soovijatele, et nad mind õigele rajale jälle juhatasid :)




Eelmise aasta lemmikloominguks loen aga kangaste värvimise ja trükkimise. Ma tahaks varsti uuesti kanga jää hunniku alla peita ja siis päev otsa tulemust oodata. Äkki peaks kohe seda tegema? :P

Need värvid on ainukesed peale halli, musta ja valge (ja natukese sinise), mis mulle väga meeldivad.

Mul on hunnik töid eelmisest aastast näitamata. Alustan oma taaskohtumisega. Nimelt tuli minu juurde tagasi Karelile õmmeldud lapitekk, mis tahtis poisile järgi kasvada. Meeter korda meeter tekist sai 142x90 cm suurune tekk. Minu töö oli otsida õiged kangad ja aidata tekil pikkust juurde visata. See tekk meenutab mu oma poega - laiusest kaob ja pikkusest kasvab :)

Enne. Nurgast lõin juba käärid sisse.

Pärast. Võib vist päris tore olla, kui tekk lapsega koos suuremaks kasvab :)


Ilusat uut aastat kõikidele, kes siia lehele veel satuvad. Näeme õige pea!