28 April 2017

Stiilist III osa: mina läbi aja

Et minna edasi, peab vaatama ka tagasi...

Ma tahan tänada tagasiside eest, mis nii siin kommentaarides, Facebook'is kui ka telefoni teel minuni on jõudnud kahe viimase postituse osas. Mul on nii hea meel, et teema kõnetab, paneb mõtlema ja kaasa arutama ning selle käigus saan mina veel häid mõtteid ja vaatenurki juurde. 

Mõni inimene ongi kohe stiilne nagu Tiiu ka kirjutas. Vahet pole, mis tollel seljas on, sisemine enesekindlus, hoiak ja muu müsteerium muudab nad stiilseks ja pilkupüüdvaks. Ma tahan ka selline olla! Ilmselgelt pean selle nimel natuke rohkem vaeva nägema, aga ma olen juba mitmeid aastaid arvanud, et ma olen nagu hea vein - ajaga muutun järjest paremaks. Oh sa raks, milline püss ma viiekümneselt, kuuekümneselt või hoopis kaheksakümneselt siis olen! :) 

Ajaga paremaks, ilusamaks ja targemaks muutumise taga on puhas töö: õppimine, jälgimine, uurimine ja puurimine nii endas kui endast väljas. Ausalt öeldes ei tulegi mulle meelde hetk, mil hakkasin ise teadlikult endale riideid valima. Mäletan ainult seda, et üheksanda klassi lõpuaktuseks murdsin pead päris kaua - ega raha nii väga polnud, valikut väikses linnas ka mitte. Tol hetkel leidsin endale ühe suhteliselt tavalise aga piduliku muljega pluusi ja maani mustast sametist seeliku. Jala otsa said rihmadega kõrge ja laia kontsaga kingad (midagi platvormikingade sarnast) - kõndida nendega ma ei osanud. Ütleme nii, et oleks saanud hullemaid valikuid teha eriti kui vaatan tolle aja igapäevaseid fotosid:

Siis, kui Backstreet Boys'i bändiliikmed veel ilusad ja noored olid. Ema kleit, meeste vest. Prillid isa poolt vähemalt 5 korda kokku tinutatud.

Keskkooli lõpuaktusele läksin täiesti teadlikult (kes nüüd ei julge, see edasi ei loe!) tikanditega kaunistatud sinistes teksades. Valge volangidega pluus ja sinine tikitud vest oli peal. Ma olin hiiglama rahul enda välimusega! Ema kõrval istus aga üks naisterahvas, kes nähes mind tunnistuse järgi kõndimas hüüatas ehmunult: "Issake, teksades!" Ma kandsin need teksad pärast ribadeks ja olin oma praktilise loomusega hullupööra rahul - must sametseelik oli selleks ajaks kolm aastat kapis seisnud. 

Põhiline muutus mu stiilis toimus prillidest vabanemisel. Ma sain ju nägijaks! Lisaks avardus mu maailmapilt tänu rohkele reisimisele - ma eelistasin küll mugavalt riietuda (teksad, pusa vms või t-särk, tossud) aga natuke nagu tahtsin ikka hea välja näha kah. 

Pea 10 aastat tagasi. See seelik on siiani üks mu lemmikuid. Mokassiine mul jalatsikapis lausa kolm paari - mugavad ja sobivad mulle jalga.


Vanu fotosid lapates võikski öelda, et mu igapäevane stiil oli teksad-särk kombinatsioon, jalas tossud. Pidulike ürituste puhul oli katastroof enamasti - ei osanud istuda, astuda ega kaamera poole kenasti naeratada. Rõivad ei sobinud kokku või olid kahtlased. Minulikku ja stiilset pole ühelgi pildil.


Natuke vähem kui 10 aastat tagasi :) Tüüpiline minu riietus: teksad, särk, kampsun ja ebatüüpiliselt roosa vest.

Samas stiilis asju olen tänaseni kandnud. T-särgid on natuke paremad (mitte need lohvakad enam), tossude asemel on kingad, suviti madalad rihmikud. Värvid on muutunud minu jaoks sobivamaks. Kuhu siit edasi?

Täitsin erinevaid stiiliküsimustikke, et vaadata, mida internet minu stiilist arvab. Mõni vastus ajas ikka täitsa naerma - üks arvas näiteks, et mu stiil on grunge... Sulgudesse oli kirjutatud veel: Smells like teen spirit? Noh, selle peale tuli kohe meelde, et kunagi ühikas elades oli meil seal grunge stiili esindajaid päris mitu. Seda laulu kuulati ka. Mina ainult ei kuulanud. Hiljuti pidin sama loo nime ja esitajat arvama ja ma ei osanud midagi pakkuda. Abikaasal oli hämming. Mul on siiani hämming aga ses osas, et peale kuulamist on mul see laul hetkega peast läinud. Ilmselgelt grunge ma ei ole. 

Teine, mis sai kiirelt välistatud on boheemlaslik stiil. Mulle küll väga meeldib nende rõivaid vaadata, sest need on nii huvitavad, aga enda seljas ma neid ette ei kujuta. Mingid üksikud elemendid võivad aga minu stiili sobituda küll. Topshopi netipoe pikk küsitlus aga arvas, et ma olen tomboy stiili esindaja. Jällegi - mõned elemendid sealt on väga ägedad aga ei - ükski nendest pole täielikult minuga kooskõlas. Küll oleks lihtne, kui mõni selgelt eristuv stiil mind tervenisti kõnetaks!

Sportlik võib mu stiil ka tihti välja näha.

Enamasti tuli küsimustikest välja, et olen klassikalise stiili esindaja. Lisaks natuke chic (šikk?) ja sportlik ka. Nii mulle täitsa meeldib. Classic casual outfits otsingusõnad annab palju mulle meelepäraseid tulemusi. Smart casual rõivakomplektid näevad enamasti just sellised välja, mida tahaks erinevatel kohtumistel ja mitte pidulikel üritustel kanda. See on just see osa, milles ma end kõige ebakindlamini tunnen. 

Mul ei oleks midagi selle vastu, et Kate Winsleti või Angelina Jolie moodi välja näha :) Ma ainult ei saa aru, miks pildi alla Carla Bruni on kirjutatud.

Minu eelistused väidetavalt. Olen täitsa nõus, et nii võiks olla :)

Otsisin siin välja riideid, mis mulle väga meeldivad ja mida ma tahan kindlasti edaspidi kanda. Nende abil on ehk lihtsam oma rõivastuse suunda kindlaks määrata. Ma avastasin, et tunnen puudust oma nahktagist. Mulle meeldivad viltuste lukkudega jakid. Mulle meeldivad bleiserid. Mulle meeldivad mustad sirge lõikega teksad. Ma eelistan ühevärvilisi kroogetega või tekstuurseid riideid mustrilistele. Kui on muster, siis peaks olema see kombineeritud ühevärvilisega, et üldmuljet rahulikumaks muuta. Mulle meeldib rokitšiki riietusest palju elemente - needid, narmad, nahk. Ma kavatsen sellest stiilist elemente oma riietusse tagasi tuua, sest see sobib mu ülejäänud eelistustega (kuulata rokkmuusikat, ka metalit). 
 
 
 
Super girly kindlasti ei ole iseloomustus minule. Lihtsus küll :) (Allikaks Seventeen, mis on ilmselgelt noorematele inimestele mõeldud)
 

Mis edasi? Kui ma olen suutnud oma stiilisuuna selgeks mõelda, kavatsen kokku panna nn põhigarderoobi, kus pea kõik asjad sobivad omavahel kokku. Esialgu suveks mõeldud variant, suve jooksul aga tuleb kokku panna ka talveks mõeldud variant ning leida sinna juurde sobivad üleminekuriided. Eestis on ikkagi neli aastaaega (mis sest, et vahel võib päeva jooksul kõiki nelja näha) ja mu garderoob peab nendele vastama. Lisaks tahan leida endale need pilkupüüdvad esemed (statement pieces), mis iseloomustaksid mind. 
 
Mu stiil võib klassikaline olla, aga lilleline kindlasti mitte. Selle kevade stiilisoovitustest ma küll ühtegi järgi proovima ei hakka. (Allikas jällegi Seventeen, nad lihtsalt ei arvestanud, et minusugused ka sinna lehele satuvad :D ).
 

Järgmine käik on poodi rõivaid proovima. Lisaks vaatan üle oma lõigetekogu ja otsin välja need, mis mu põhigarderoobi sobivad. Siis tuleb kangad üle käia. Kui rada selge, hakkan õmblema. Täpselt neid asju, mis toovad eduelamuse ja naeratuse näole!

See dressikas on abiks suuna otsimisel - mulle meeldib viltune lukk, kapuuts ja see ühevärviline külg. Nüüd võiks samas stiilis (ehk ilma kapuutsita) jaki ka õmmelda :)

2 comments:

Kai ja Epp said...

Sa oled ikka nii põhjalik!
Minulgi sarnased mõtted juba ammu peas, ülikooli minek vallandas selle. Samas tundengielu elades on garderoob üks, a kui õpetajaks saan, siis hoopis teine.. :P
Aga mingi hetk sain aru, et riietun ma iseendale ja mitte ainult selleks, et end mugavalt tunda, vaid et ka anda edasi oma iseloomu ja -olemust. Mingi aeg riietusin selleks, et teistele silma jääda, mingi aeg vajusin totaalsesse mugavustsooni. Kuskil peaks ju olema tasakaal. :D Seda olengi otsimas praegu.. :)

Õmblusmamsel said...

Sellest mis oli... oh taevas! Ei taha meenutadagi. Eks siis kantigi mida kätte saadi: isa kampsunid, mitu numbrit suuremad riided sest parajaid poes ei olnud. Kord käisin malevas ja mina sain vist nr. 50 meeste vormisärgi. Aga selle särgiga sai peole tasuta sisse. Lõikasin varrukad ära ja kandsin nagu kleiti. Aga selleks , et 80-selt välja näha nagu Iris Apfel, tuleks juba täna halli hiire stiil jätta.