26 September 2017

23rd European Patchwork Meeting - IV osa ja minu narmastega õlakott

Mõtlesin, et kirjutan teisest päevast (ehk reedest) üldisemalt ning näitan mõned fotod näitustest aga sel päeval me jõudsime tõsiselt palju - näitus, lapipilte õmblev pagar, imeilus linnake, näitus, näitus, kohtumine Ian Berryga, ahhetamine tema tööde ees, veel imelisi näitusi, mõnus kebab, messi müügiala külastamine, veel näitusi, sõit teise linna ja Romana Cerna näituse vaatamine ja sõit meie koju ja veini degusteerimine. Ei mahu kohe kuidagi see päev ainult ühte postitusse ära :)

Seega ma kirjutan teise päeva ennelõunal vaadatud näitustest ja jätan õhtupooliku koos Romana Cerna tööde ja veini degusteerimisega järgmiseks korraks :)

Peale mõnusat hommikusööki meie kodus ühise suure söögilaua taga asusime teele. Esimesel päeval nähtu järgi teadsime, et teise päeva veedame suuremalt jaolt just lapimessi põhilinnas Sainte-Marie-aux-Mines'es. Seal oli kõige rohkem näitusi ja seal asus müügiala, kuhu me kõik veel minna tahtsime.

Enne, kui me oma autoga liikuma saime, pidime mööda laskma mõned vanaaegsed autod. Kui jäime viimamarjapõldu pildistama, läks neid veel meist mööda. Õnnelik autojuht paistab tahavaatepeeglist. Päev võis alata!

Alustasime käike Val Holmesi näituse Woman and Flowers vaatamisega. Tegu oli pigem maalitud ja tepitud töödega kui lapitööga. See oli näitus, kus mind kõnetas vaid üks ainuke töö. Krista aga leidis sealt väga palju inspiratsiooni ja mul on nii hea meel, et me selle siiski läbi käisime! Kunstnik oli nii tore ja soe, ma tean, et mõni lahkus sealt autogrammiga raamatuga ;) Fotosid ette näidata ei saa, sest see näitus oli ainuke, kus pildistamine täielikult keelatud.

Küll aga sai seal fuajees ühed vahvad seelikud pildile püütud. Mina muudkui ahhetasin, et vaat kui äge grupp naisi, kõigil lapiseelikud seljas, Merike aga tegi kiirelt klõpsu :) Neid oli rohkem kui pildil paistab ja mõelge kui lahedad nad üheskoos välja nägid!

Seelikud ja sääred. Järgmiseks messiks teeme endale ka?

Näituse paiga ukse juures kasvasid ilusad puud ja põõsad ning oli paras hetk mu õlakott ära pildistada. Ma tahtsin juba ammu heledat narmastega kotti ning kuna ma ei leidnud heledast nahast narmaid, tuli töösse loovalt suhtuda. Käiku läksid valged ja hallid narmad (Karnaluksist ostetud), lukud, Hiinamaalt tellitud needid ja saigi üks mahukas õlakott valmis. Kanda tuleb seda ilmselt järgmisel suvel :)



Kott ja nööpidest kaelaehe on mu enda tehtud.

Ilus suur õis oli ka :) Kükitades ei jäänud mu pea taha heledat tausta, mille sisse mu juuksed ära kadusid :D

Järgmiseks sõitsime linnakese teise otsa ja natuke aega parkimiskohta otsides leidsime selle ühe pagariäri ligidalt. Alguses jalutasime hooga mööda, kuid viimasel hetkel märkasime vaateaknal lapitöid. Agar pagar kutsus meid kohe ärisse sisse ning näitas veelgi ägedamaid töid, mis ta ise õmmelnud oli. Meie kiituse peale teatas pagar, et tal nüüd suurest õnnest ja uhkusest hakkab nina kasvama :) Kas ma mainisin, et pagar oli meesterahvas? ;)

Need on päris poldid ja mutrid seal akvaariumi ümber. Ikka täitsa päris!

Tundub, et neil on ka lund :)

Uhke tööde autor koos sügisese metsaga


Järgmisena lippasime pagariärist pärit maiustusi süües Espace des Tisserands'i ja sealsetest emotsioonidest ma juba kirjutasin. Õnneks oli sealt järgmisele näitusele jälle jalutada ja nii sai pea vähe selgemaks.


Ilm oli ka täitsa ilus jalutamiseks

Mulle nii meeldis, et näitused olid üle linna laiali puistatud ja iga koha külastuse järel sai korraks silmi puhata, hinge tõmmata, muljetada (ja uskuge mind, me muljetasime ka näituste ajal, iga päev varahommikust hilisõhtuni) ja kõndimine aitas emotsioonidel settida. Palju näitustest asusid kirikutes, teised spetsiaalsetes messikeskustes. Samas linnakeses toimuvad ju suured kristallide ja mineraalide messid, seega neil vastavad ruumid kõik olemas.


Me järgmine külastatud näitus Collection Privée du Carrefour Européen du Patchwork oligi kirikus Eglise de la Madeleine. See oli üks viimaseid näitusi, mida teadvustati, sest kirikut oli alles hiljuti renoveeritud ja ju siis ei teatud, kas õigeks ajaks tööd valmis saavad. Näitus koosnes eelnevate aastate konkursite võidutöödest ja ma tegelikult lootsin, et see on suurem. Aga pärleid (nii sõna otseses kui kaudses mõttes) leidus sealgi. Lisaks on kirikute hõng kuidagi rahustav - inimene on ikka nii väike oma igapäevamuredega.

Tööd rippusid enamasti seinte ääres, kuhu olid pandud vaheseinad nende üles riputamiseks. Mõnes kirikus (nagu siin) ei olnud valgustus nii hea, mõnes oli parem.


"Dramatization of Memory" Kim Hye Sook - 2013 aasta Grad Prix võitja

Pühapilt ei kuulunud kollektsiooni aga kirik sai seda koos teiste töödega eksponeerida. 

"Nigeria" Hilde van Schaardenburg - selles töös oli hunnikus kristalle (pärleid), mis kohapeal helikisid igasse suunda. Imeilus töö!


Sammud seadsid meid ühest kirikust teise. Näitus Les Maisons oli välja pandud The Association Val patch'i poolt. Teemaks kodud ja vist muinasjutud (mulle meenutasid need esmajoones Onu Remuse juttude tegelasi). See väike kirik oli erinevaid töid täis pandud lausa. 

Näitus Les Maisons, väljapanek Val Patch'i (seltsi) poolt

Näitus Les Maisons, väljapanek Val Patch'i (seltsi) poolt

Näitus Les Maisons, väljapanek Val Patch'i (seltsi) poolt

Näitus Les Maisons, väljapanek Val Patch'i (seltsi) poolt

Üks näitus, mida ma kangesti näha tahtsin, oli amishite oma. Väidetavalt on (osa) amisheid pärit just sealtkandist, kus lapitöömessi korraldatakse. Seetõttu on iga aasta olnud ka nende väljapanek. Nende tööd on väga puhtad, tagasihoidlikud ja samas tõeliselt massiivsed ja jõulised. Tööde juures olid hinnad ka aga meil selliseid summasid kaasas polnud. Ma ei usu, et need oleksid ülehinnatud, lihtsalt töö maht on tohutu suur. Nii palju kui neid ligidalt vaadata saime, oli näha ainult käsitsi tepitud ja õmmeldud pisteid. Näituse nimeks Amish quilts: The Art of Thrift ja väljapaneku eest hoolitses Jacques Legeret. 

Lisaks olid samas kirikus üleval "õhutamiseks" lapitekid Pennsylvania osariigist. Isegi lapitekid pesunööril on õiges mõõdus, lihtsalt 12 korda väiksemad. Need lapitekid ja väikse näituse pani välja Gabriele Heinz, HEIDEHAUS DESIGN'ist.





Need väiksed olid NII armsad!

Tekk voodil keris end üles ja alt tuli nähtavale teine tekk.

Punase ja valgega teki hinnaks oli märgitud 1200€. Selle teki suurus oli 210x210 cm.

Järgmine kunstnik oli oma töödega terve kiriku vallutanud. Tal on selleks ka kuhjaga põhjust, sest tööd on väga omapärased, samas ükski neist ei muutunud igavaks. Näituseks oli DESIGN & GRAPHISMES ja kunstnikuks Gabrielle Paquin. Mulle see stiil väga meeldis ja tahaks isegi midagi taolist järgi proovida :)


Gabrielle Paquin

Gabrielle Paquin

Gabrielle Paquin

Gabrielle Paquin

Gabrielle Paquin

Gabrielle Paquin

Gabrielle Paquin

Gabrielle Paquin

Aeg muudkui lendas, kõht läks tühjaks. Süüa saime kebabis ning pärast kosutavat lõunat vaatasime näitusi muudkui edasi. Samuti sai uuesti messi müügialal käidud. 

Siin ainult üks väike osa välitelkidest. Lisaks nendele olid veel sisehallides ka müügiboksid...

Järgmises postituses tegusast reedest edasi!


No comments: