10 October 2017

23rd European Patchwork Meeting - VI osa ehk laupäev

Viimase postituse lõpus jäime me mõnusalt oma kodukeses veini jooma. Head veinid olid... Eriti hea, et järgmine hommik veinist midagi pähe jäänud polnud, sest meil oli plaanis mägedesse ronida. Kavas oli l'Ortenbourgi lossi varemed, ilm soosis meid ja nii mõnus pea kahetunnine matk 444m kõrgusele varemete juurde sai teoks. 

"Õige" matkaja riietus, poole tee pealt kadus kardigan ka seljast.

Nii armas väike valvuripost.

Inspiratsiooni leidsime ka igalt sammult

Vaade. Kes väga hästi vaatab, näeb teise mäe otsas Haut-Koenigsbourg'i lossi. Järgmine kord peaks sinna ka minema.

Peale pead puhastavat üldfüüsilist liikusime autoga Villa Burrusesse, kus esimesena vaatasime Smaranda Bourgery näitust. Smaranda nägi meie vaimustust ja tuli meiega ka kohe rääkima :) Tegime temaga pilti ja imetlesime töid. Tema tööd on jälle võrratud! Ma vist kipun end pidevalt kordama, aga no mis teha kui maailmaklassi kunstnikud kohal ja suu imetlusest pidevalt lahti vajus...

Villa Burrus Sainte-Croix-Aux-Mines linnas


Smaranda Bourgery

Smaranda istumas ja me tema töid imetlemas. Iga töö oli vaatamist väärt!

Keskel Smaranda Bourgery ja äärtes tema fännid :)
 
Villa Burruse järgmine näitus, mis minu pilku püüdis, oli Marie-Christine Hourdebaigt'i Cheminement en Art Textile. Mulle nii meeldis selline kaval kangakasutus, kus pildid olid välja lõigatud ja siis need tepingutega ülejäänud pilti seotud. Tööd nägid väga efektsed välja ja vaatamist jätkus kohe kaua.

Marie-Christine Hourdebaigt "Bretagne"

Detail Marie-Christine Hourdebaigt "Bretagne" tööst

Marie-Christine Hourdebaigt "Jardin béarnais, digitale et sureau noir"

Fragment Marie-Christine Hourdebaigt "Jardin béarnais, digitale et sureau noir" tööst

Marie-Christine Hourdebaigt

Konn ja kiil eelmisest tööst. Need nägid nii lahedad välja, et väärisid eraldi pilti :) Marie-Christine Hourdebaigt
Marie-Christine Hourdebaigt

Marie-Christine Hourdebaigt

Väljas küll sadas aga Sainte-Croix-aux-Mines linn tundus ikka nii armas ja pisike kui me ühest näitusepaigast teise jalutasime. Lõunat sõime näiteks kohaliku muusikakooli saalis. Neil oli süsteem nii hästi korraldatud: tulid uksest ja otsustasid, millist toitu soovid. Seejärel anti väike lipik toidu nimega ja võeti raha. Edasi saadeti lauda istuma, seal tuli teenindaja, kogus lipikud kokku ja tõi toidud. Ei mingit segadust :) Toit oli mõnus, kohv aga mitte.

Sainte-Croix-aux-Mines

Muusikakoolist paar maja edasi oli kirik, kus asus Birgitte Morgenroth'i näitus Classical Quilts Today. Need variatsioonid palkmajast, erinevatest lehvikutest ja teistest klassikalistest tehnikatest olid nii ägedad! 

Birgitte Morgenroth

Birgitte Morgenroth

Birgitte Morgenroth

Birgitte Morgenroth - taolist tahaks ise ka teha. Saaks hunniku jääke ära kasutada :)

Birgitte Morgenroth - Need erinevad lapitehnikas triibud püüdsid pilku tükiks ajaks.

Birgitte Morgenroth - üks populaarsemaid tekke sel näitusel. Päris raske oli sellest pilti saada nii, et ükski pea ega käsi ette ei jäänud. Lisaks aeti muudkui näpuga järge, et kuidas ikka see tehtud on. Tegelikult lihtne palkmaja :)

Birgitte Morgenroth
Mõnikord tuli pildistamiseks pihitoolil ka käia :)

Sainte-Croix-aux-Mines linnakeses asus veel näitusi - natuke jalutamist ja olimegi uues näitustehallis. Kõige enam kõnetas mind Paula Nadelsterni näitus Quilts Kaleidoscopiques. Alguses vaatasin kaugelt, et nii lahedad lapitekid, siis aga lähemale minnes vajus suu tõepoolest lahti. Nimelt iga see ring koosneb väikestest kangatükkidest, mis on vastavalt mustrile välja lõigatud - iga tükk on täpselt õiges suunas ja nii mitmeid-mitmeid kordi. Esimene mõte oli, et see on ju hull töö! Teine mõte oli, et nii palju kangajääke tekib ju kui ainult teatud kohad kangast välja lõigata. Kolmas aga et kui töö nii efektne jääb, siis miks mitte? Sest need kaleidoskoobid tekkidel olid hunnitud (või mõni muu ülivõrdes sõna siia asemele).

Paula Nadelstern

Paula Nadelstern - vaadake neid pisikesi tükke, mis kõik välja lõigatud ja kokku õmmeldud!

Paula Nadelstern

Paula Nadelstern

Paula Nadelstern

Paula Nadelstern

Paula Nadelstern - uskumatu! Ma tahaks sellist endale seinale. Absoluutne lemmik.

Paula Nadelstern - see on midagi, mida tahaks ise ka proovida - ainult kangast vist kulub palju.

Paula Nadelstern - nii lahe, et kangast on lõigutud täpselt nii, et muster annaks efekti juurde.

Paula Nadelstern

Paula Nadelstern

Imeliste kaleidoskoopide kõrval oli Andrée Leblanci näitus, kus oli traditsiooniliste lapiplokkide sisse väga osavalt "peidetud" pildid. Mõnda pidi kaugemalt vaatama, et üldse aru saaks :D 

Andrée Leblanc

Andrée Leblanc
Lisaks oli näitus Tentmakers du Caire (ühingu) poolt üles pandud, kus olid väljas Egiptusest pärit tööd.

Edasi kimasime teise väikelinna Rombach-Le-Franc'i ja vaatasime üle ZERO 3 näituse Signature IX. Nende tööd olid modernsed, kuid sealgi oli palju vaadata ja imetleda. 

ZERO 3 grupi tööd

ZERO 3 grupi tööd

ZERO 3 grupi tööd

Sellega laupäeva lapitööde vaatamine lõppes, vihmasajus jooksime autoni ja otsustasime mägedesse sõitma minna. Mägitee oli mõnus (üldse mitte õudne), teisel pool mäge olid kaks kaunimat Prantsusmaa külakest meid ootamas (Hunawihr ja Riquewihr) ja päikepaiste. Mul lööb siiani kananaha ihule kui mõtlen esimest korda läbi Hunawihri sõitmisele - tänavad kitsad, ülesmäge, imeilusad majad ja pilvist välja tulev päike. Võrratu kogemus!



Hunawihr

Hunawihr

Hunawihr

Hunawihr

Hunawihr

Kui Hunawihr oli selline armas ja väike, siis Riquewihr oli täitsa linnakese mõõtu aga samuti imearmas! Need "piparkoogimajad" ja tohutult lilli moodustasid koos väga pilkupüüdva koosluse, ainult vahtisin ringi-ringi-ringi. 

Riquewihr - seal oli juba nii mõnus, et sai isegi jäätist osta :)

Riquewihr

Riquewihr

Riquewihr
Kui ma mõtlesin, et enam maalilisemaks minna ei saa, siis jõudsime Colmari Little Venice linnaosasse. Hoolimata vihmasajust, kergelt tühjast kõhust oli see linnaosa väga maaliline. Sinna tuleb tagasi minna, sest ma tahaks nii väga selle madalapõhjalise lootsikuga jõe peale sõitma minna. 

Colmar Little Venice

Colmar Little Venice

Me aga ei lasknud end heidutada - võtsime oma kompsud ja sõitsime lähimasse toidupoodi, haarasime koogid, snäkid ja veini ning sõitsime koju oma mõnusa köögilaua taha muljetama. Nii hea oli, et omal rattad all ja vaba graafik teha, mida hing ihaldas. Viimaseks päevaks plaanisime Liépvre näitused ja tagasisõidu. Nendest ehk jõuan ka lähipäevil kirjutada. 

Colmar Little Venice


1 comment:

Anneli T said...

Päriselt?!! Lapitööd!! Ehk et mõnda tööd vaadates ei suuda ma ära imestada, kuidas küll inimestel on fantaasiat, püsivust ja aega sellist kunsti nikerdada...
Tundub, et teil oli imeilus reis. Need linnad ja külad on seal nii armsad.