08 October 2018

Kui iga millimeeter loeb - ITS Lindy Petal skirt

Mõnda aega tagasi avastasin väga ägedate pdf formaadis lõigete pakkuja Itch to Stitch. Nende lõigete tegijaks on Kennis Wong, kelle stiil mulle väga meeldib. Lõiked on naiseliku joonega, praktilised ja enamik lõikeid hõlmab endas seda teadmata faktorit, nii et ma tahaks kohe pea kõiki neid endale õmmelda.

Itch to Stitch tähendab eestikeeles sügelust õmmelda (ehk tahtmist, kihelust või iha õmblema hakata) ja täpselt niimoodi sügeledes olen ma veetnud vist tunde vaadates ITS-i Facebooki grupis tema lõigete järgi õmmeldud rõivaid, ITS-i kodulehel lõikeid ja fotosid. Lõpuks võtsin ette ja laadisin endale arvutisse ITS-i tasuta seeliku lõike Lindy petal skirt

Seeliku lõige on lihtne, ainult 13 A4 lehte tuleb kokku kleepida. Minu mäletamist mööda teisel lehel on kontrollruut 2.5 x 2.5 cm. Kodus välja printides tuleb printeri seaded määrata nii, et see kontrollruut tuleks täpselt 2.5 cm küljepikkusega. Mu arvuti ja printer on aga omavahel kokku leppinud mu juuste halliks ajamises ja seega ma printisin kontrollruuduga lehte lausa 5 korda välja. Alguses tuli kontrollruudu küljeks üüratud 3.4 cm. Lõpuks ma leppisin, et kontrollruut on 2.7 cm ja mõtlesin, et see sobib küll. 

Kontrollruuduga leht on enamasti esimene või teine.

Kahjuks ei viitsinud ma esimesel korral natuke matemaatikat teha. Nimelt! Kui kontrollruut on 2.5 cm ja tegelikkuses paberil 2.7 cm, siis arvutis 100 cm peale tuleb tegelikkuses välja hoopis 108 cm. Seda teadmata lõikasin kangast välja oma nö õige suuruse järgi tükid, õmblesin kokku ja tulemuseks - seelik, mis kukkus puusadelt lihtsalt maha. 

Mulle kangas hirmsasti meeldib. Kahju, et liiga suur ikkagi sai.

Eks ma siis tegin seda seelikut kitsamaks, kuid lõpptulemus on ikka liiga lai. Tõdesin seda siis, kui Vanalinnast rongi peale kiirustades seelik muudkui alla kippus vajuma. 

Kohtinguõhtule sõites oli korraks aega eputada :P

Lõige aga kangesti meeldis ja otsustasin uuele katsele minna. Muudkui mõõtsin oma vööümbermõõtu, puusaümbermõõtu ja samasid kohtasid lõikel ning lõikasin asja parajaks. Kangaks valisin musta värvi interlock trikotaaži ja imelihtsalt läks uus seelik kokku. 

Must interlock trikotaaž ja seekord värvliosa ka õigesti õmmeldud.

Tegelikkus on see, et ruut polnud ainult laiusest venitatud vaid pikkusest ka. Seega tulnuks umbes 3-4 cm pikkusest ka kokku asja voltida, et puusakumerus ilusti istuks. Oma musta seelikuga olen enam-vähem rahul, kuid üha enam tundub mulle, et lasen ka selle lõike koopiakeskuses välja printida - saab igas suunas õiges mõõdus lõike :) Teine miinus mu teise seeliku puhul on kanga jäikus. Kui hall kangas oli mõnusalt pehme ja langev, siis must interlock on küllaltki jäik ja seetõttu hoiab alt seelik natuke kehast eemale. Kolmandal korral peaks kindlasti pehmemat ja langevamat kangast kasutama.

Õnneks nüüd juba fotograaf teab, kuidas pildistada.

Sobib väga hästi sügisilmadel kandmiseks.

Ma nii loodan, et mul tekib sügisel rohkem aega õmblemiseks. Koopiakeskuses välja prinditud lõiked ootavad juba ja mu õmblusnurk on peale koristamist ja järjekorras ootavate projektide sorteerimist kohe nii ahvatlev! 

Kui tee peal on pika päeva lõpus nii palju ilu, tuleb korraks aeg maha võtta...


01 September 2018

Väike lapitekk ja lapitekkide pildistamisest

Mõnda aega tagasi otsisin hoolega häid õpetusi teemal kuidas oma lapitekke pildistada. Otsisin häid näidispilte, surfasin mööda Pinteresti ja Google Images lehekülgi ja jõudsin tõdemusele, et osad pildistavad alati oma töid hästi ja siis ülejäänud nii kuidas kunagi. Vaatasin enda tehtud tekkide pilte ja teadsin, et ma kuulun teise kategooriasse. Üldjuhul on teki üle andmisega kiire ja pildistamise jaoks eraldi aega planeeritud ei saa. Hea kui tekkki õigeks ajaks valmis saab :) 

Nii ma leidsin ühe toreda nimekirja, missuguseid pilte võiks/peaks alati oma lapitekist tegema: How to take photos of quilts: 10 photos you should take. Ehk eesti keeles: "Kuidas teha lapitekkidest pilte: 10 pilti, mida peaksid tegema." Võtsin sellest artiklist eeskuju ja proovin selgitada/tõlkida ning muidugi lisan ka oma arvamuse.

Miks üldse oma tekke pildistada? Kui plaanid lapitekid ära kinkida, müüa või annetada, siis pärast ei ole sul võimalik enam neid vaadata ega pildistada. Tekke kasutades need vananevad ja varsti võibolla ei mälegi, kuidas nad alguses välja nägid. Minu jaoks on oluline ka, et saan oma blogisse lisada pildid oma tekkidest - need on minu portfoolioks, päevikuks ja ideede andjaks. 

Siin on siis nimekiri, millised pildid peaksid oma lapitekkidest tegema:
  1. Terve lapitekk
  2. Foto, kus (pea) terve kaadri täidab lapitekk
  3. Lähivõte
  4. Horisontaalne foto
  5. Tekk osaliselt voldituna
  6. Lapitekk mööblil
  7. Tepingud
  8. Tagumine külg
  9. Kant
  10. Lapitekk kasutuses
Proovin lähemalt selgitada ja mõne oma suvel õmmeldud tekist tehtud fotoga ilmestada.

1. Terve lapitekk

Hea oleks, kui terve tekk oleks sirgelt ja tervenisti pildil. Selleks on kõige parem tekk kinnitada (kasvõi kahepoolse teibiga) seinale, mis piisavalt sirge ja mis ei tõmba kogu tähelepanu tekilt ära. Näiteks Õmblusmamslil on tehtud väga hea süsteem, kuidas ta alati saab tekid ilusti täissuuruses pildi peale (link siin). 

Hea oleks, kui pildistada saaks loomulikus valguses ja seetõttu võib ka lihtsalt õues pilti teha (keegi hoiab või on kuskile aiale või seinale kinnitatud).

2. Foto, kus (pea) terve kaadri täidab lapitekk

See on tavaliselt foto, mille ma unustan tegemata. Kui tekk täidab terve kaadri, siis on üldjuhul tekk piisavalt ligidalt pildistatud ja näeb paremini teki mustrit, värve ja kõrvalised asjad ei sega (tõmba tekilt tähelepanu). Foto huvitavamaks muutmiseks võib tekki ka voltida, keerdu ajada või osaliselt ka tagumist poolt näidata.

Minu pea kogu pildiraami täitnud tekk.

3. Lähivõte

See foto võib olla ka ainult ühest lapiteki plokist - päris paljudel lapitekkidel on plokid nii keerulised, et patt oleks seda ilu lähedalt näitamata jätta! Lähivõttelt saab aimu kanga tekstuurist, värvidest ja lapiteki tepingutest. See on midagi, mille ma tavaliselt ära unustan. Tahaks ju kogu tekki näidata, mitte kaameraga selle vastu ronida. 

4.
Horisontaalne foto
Mõnikord on hea, kui tekist on erineva formaadiga pilte - enamasti kipuvad piklikud tekid pildile just püstkaadrina jääma, kuid erinevatesse pildikeskkondadesse (Pinterest, Instagramm ja ka näiteks Facebooki) tasub katsetada erinevaid kaadreid. Pinterestis töötavad püstkaadrid, Facebookis pigem horistaalse paigutusega (landscape - äkki maastik eesti keeles?) fotod. Instagrammi pidavat üldse ruudukujulised sobima aga siinkohal kirjutaja ei tea sellest maailmast mitte kui midagi. 

Väikese teki puhul saab ka väike inimene teki üleval hoidmisega hakkama :)

Suvel on võimalus ka tekk murule visata. Hea, et mänguasjad ka kaasas olid.

5. Tekk osaliselt või täielikult voldituna

Mulle meeldib näha tekki voldituna - see annab tekile pehmust juurde. Samas alles seda artiklit lugedes ma mõistsin, kui oluline on üks volditud pilt ka tekist teha. Minu meelest ei ole tähtis, kas täidad kogu pildi selle tekiga või ainult osaliselt - peaasi, et midagi oleks! 

Rulli keeratuna. Ehk oleks võinud ka lähemalt teha või lihtsalt mõned voldid teki sisse panna ja siis pildistada.

6.
Lapitekk mööblil

See foto on selline tüüpiline ajakirja foto tüüpi - tekk kuskil armsal mööblitükil, lapitekk voodile laotatuna või hoopis lapse mängunurga kaunistuseks. Viimasel ajal on populaarsust koguma hakanud lapitekkide redelid, millel pildistada annab - hea lihtne ja ei võta palju ruumi.

7. Tepingud

Tepinguid tasub näidata siis kui on tegu tihedalt tepitud tekiga - vastasel juhul üle 10-20 cm asuvaid tepinguid on raske ligidalt fotole püüda. Mõne teki põhiline ilu peitubki erinevates tepingutes (plokkide ja raamide puhul näiteks erinevaid kasutatud), seda tasub siis lähedalt välja näidata!

8.  Tagumine külg

Alati on hea ära näidata, mis sellel tagumisel poolel toimub. Võibolla on seal ära kasutatud üle jäänud plokid, võibolla on seal efektne kangas, mis tepingutega koos sobib näiteks lapitehnikas poole määrdumisel kasutada. 

9.  Kant

Kant, kui väga tähtis osa lapitekist, nõuab eraldi pilti! Kant on see, mis töö ilusti ära lõpetab, viimistleb ja piiritleb. Kandi vahele saab õmmelda kas logosid või kangast volditud kolmnurkasid - kõik see tasuks vähemalt ühele pildile püüda. Kandi pildistamiseks võib teki ka kokku voltida või rulli keerata ja siis pildistadagi seda äärt - kant jääb mõlemalt poolt näha kogu ilus!


Mulle meeldib aeg-ajalt kandi vahele õmmelda Kihnu tippe (tjõppe)


10. Lapitekk kasutuses

Lapitekk kasutuses pilt annab tekile soojust ja pehmust juurde. Teki võib voodile visata, juurde panna mõned aksessuaarid (kõrvaklapid, raamat, mänguasjad vms). Võib ka kellegi süles tekki pildistada. Kui aga ei ole klantsajakirjade stiilis kodu, võib sellise pildi tegemine raske olla. Tuleb nutikas olla!

Lisapilt: teki õmblemise protsessist

Mulle endale meeldib, kui vähemalt üks fotodest on ka tehtud teki õmblemise ajal. Nii armas on vaadata, kuidas kangajuppidest tervik moodustab, mis rõõmu ja soojust pakub!

Minu tekk masina all tepingute ajal.
 
Nagu pildimaterjalist näha, ei ole ma ka kõiki variante kaameraga üles võtnud. Edaspidiseks trükin omale nimekirja välja ja järgmise teki puhul proovin kõiki selle häid külgi ja omadusi näidata :)

Piltidel olev tekk on suvel õmmeldud puuvillastest kangastest, vahel on mahuline vatiin. Mõõdud olid 100x100 cm ja no nii tore oli jälle lapitekki õmmelda! Puhas rõõm sai sinna sisse! Ma soovin teki väiksele omanikule palju toredaid hetki teki seltsis!

25 August 2018

Mu (esimene) maani kleit

2018 aasta jääb mulle eelkõige meelde kui paljude heade kontsertite aasta. Mulle tundub, et kõik mu lemmikbändid ja artistid on avastanud Eesti või Läti ja siis oma sammud siia seadnud. Mul aga on pidev probleem - mida kontserdile selga panna? Talvistel kontsertitel on mind ustavalt teeninud mu enda õmmeldud ja pärlitega tikitud pluus, milles ma end endiselt väga hästi tunnen, suviste puhul aga on tükk peamurdmist. Nii ma siis alati enne paanitsen ja teen plaane.

Sel korral ei tulnud plaanidest midagi välja. Kontserdile jalutasin vahetult enne ostetud kleidis, kuid vähemalt oli üks kaelakeedest enda tehtud. Kaelakee lugu algas üldse Haapsalus toimunud joogafestivalilt, kus ma kohtusin uuesti ühe oma lemmikute ehete tegijaga - Pearlstory. Tellisin pika kaelakee, kus hõbedast keti vahele on oonüksi helmed pikitud. Imeilus! Kaks korda ümber kaela ja täpselt paras pikkus.

Enne kee saabumist olin kannatamatu ja väänasin ise ka ühe kokku. Ütlen ausalt - kui ma ostsin kullapoest keti, Kristallipoest kivid, siis hind kokku tuli peaaegu sama nagu Pearlstoryst tellitud kaks korda pikemal keel! Ma enda keesse panin ametüstid, kett on natuke suurema lüliga kui Pearlstory oma. Nüüd edaspidi hakkangi neid kahte keed korraga kandma - mulle tohutult meeldib see kolmik. Suurimad tänud minu poolt Pearlstory Katrinile! Täitsid täpselt minu unistuse! Küll ma mõtlen uue välja (tegelikult on juba olemas) ja võtan varsti uuesti ühendust. 

Enne kontserti restoranis :) Üks kaelakeedest minu tehtud, teine ja kõrvarõngad pärit Pearlstory-st

Kontsert oli parem kui ootasin. Ja uskuge mind - olles varem korra Helsingis Roger Watersi kontserdil käinud, olid mu ootused kõrged! :) Eks oma mõju oli ka sellel, et koos abikaasaga ja ilma lasteta reisile saab nii harva ja kogu päev sujus imeliselt alustades sellega, et ma hommikul ärkasin unenäo peale naerdes üles.

Järgmine hommik ajasin selga kleidi, mille augusti keskpaigas endale reisi teiseks päevaks valmis õmblesin. Ilm oli täpselt paras ühe maani kleidi jaoks, hotellis oli pildistamiseks sobilikud nurgad ja nii saigi minust tavatult palju pilte tehtud.
Mannekeenil reisi ootamas.

Kleidist ka - lõige on pärit Ottobre 2/2013 ajakirjast ja ma olen seda lõiget juba kaks korda õmmelnud (tuunika ja kleit). Tegin nii nagu tookord kleidiga - pikendasin esiosa paelte osa umbes 45 cm, et saaks paelu hoopis selja taga kokku siduda. Sedasi saab kleidi rinnust ilusti ümber ja ei ole kuidagi sündsusetu dekoltee. Selja pealt jätsin paelad lisamata. Kleidi seelikuosa pikendasin 60 cm (algse tuunikalõikega võrreldes), et see maani ulatuks. Oleks võinud mõne sentimeetri võrra veel pikemaks teha, samas siis saaks ainult kontsakingaga kanda (muidu lohiseks mööda maad järgi). 

Manni seljas ka maani kleit.

Kleidikanga tellisin viimati Minervacrafts lehelt (veel on seda müügis - siin!) ja ma olin alguses väga äraootaval seisukohal. Värvid meeldisid aga mustri suuruses polnud kindel. Samas see pruun nii väga ei meeldinud ja mul polnud aimugi, kui palju seda mustris on ja kuidas ma saan selle nii paigutada, et see mind häirima ei jääks. Kanga koostis on kirjas polüester, viskoos ja elastaan. Käe all tundub mõnus, seljas on mõnus ja higistama ei aja. Järelikult piisavalt palju viskoosi ikka sees. 

Telefoni kaameraefekte kasutades...

Ma arvan, et ma pean endale veel maani kleite õmblema! Ma tundsin end terve päeva suursuguselt, naiselikult ja ilusana. Kui muidu koju jõudes on tahtmine kohe riideid vahetama minna, siis seekord oli täpselt vastupidi! Ma olen oma uue lemmiku üle nii õnnelik!
Naeratused on jätkuvalt Terjele. Ma ei julge varsti enam ühtki pilti ilma hambaid näitamata teha ;)

Kuidas sellisest saab niisama mööda minna? Ma pidin ikka näppima - kõlises metalselt :D

PS. Mõtlesin pikalt, et olen vist ikka varem ka ühe maani kleidi õmmelnud. Enda pulmakleidi :D Ega jah, selline pisiasi ununeb :D

01 August 2018

Kuues osa juulikuu õmblusmaaniast: maikad ja seelik

Enne, kui saan juulikuu maikasid näidata, pean lagedale tooma hoopis ühe jupitatud triibulise maika. Mul on hunnik triibulisi kangajuppe ja Õmblustoa grupi eelmine projekt pani mindki õmblema - juppidest särgiks. Tänu Õmblusmamslile leidsin enda masinalt ka selle ideaalse piste üles ja lasin kangajupid lihtsalt kokku, siis lõikasin lõike järgi esitüki välja ja oligi peaaegu särk valmis. Kangad siis puuvillased, seljatükiks minervacraftsist tellitud viskoostrikotaaž. Kandid soonikust, mis Studio Liv lehelt pärit.

Jumaldatud jupid said maikaks :)

Eelmine särk sobib väga hästi mu interlock trikotaažist seelikuga, mis õmmeldud Burda 8677 järgi. Kuigi ega seal palju enam algsest lõikest järgi ole - passet lühendasin, seelikuosa kahandasin ja taskud õmblesin lisaks. Selline mõnus lihtne selga visata ja sobib tõenäoliselt ka talvel kanda. Kangas tõenäoliselt ostetud Aiko kanga soodusmüügilt, aga ma väga kindel enam pole :) Igal juhul on see mõlemalt poolt ühesugune ja koostiseks tõenäoliselt viskoos koos polüestriga.

Tasku ääred kanditud diagonaalkandiga, vööpael Karnaluksist. Peaks sinna mingid pärlimummud ainult otsadesse leidma :)

Alguses tundus, et ükski särk selle seelikuga ei sobi, ja seetõttu sai kaks maikat juurde õmmeldud. Kantisin neid seekord teistmoodi kui ma tavapäraselt teen. Nimelt voltisin kandi pooleks, kinnitasin pahemalt poolt overlokiga ja siis pöörasin paremale poole tagasi ja kinnitasin tavalise sirge õmblusega. Toimib ja endal oli huvitavam õmmelda :) 

Vahelduseks on tore niipidi kantida :)

Seelik koos maikaga.
Nüüd, neid kahte heledat maikat vaadates, mõtlesin välja, mis mind häirib. Ma tahaks sellele heledale taustale mingid mustrit peale! Tõenäoliselt kaevan oma värvid välja ja trükin või joonistan nendele särkidele midagi lisaks. Või siis kannan pikkasid kaelakeesid, mis särki vähe ilmestaksid. Maikade kangad ja kandid jällegi Studio Liv lehelt, need juba ammu kokku ostetud. Nii tore oli kangakuhja natukenegi väiksemaks saada, kuigi kappi need ikka kõik ära ei mahu.

Lõikeid enam ei teagi. Muudetud nii palju siit-sealt, et ei meenuta enam ühtegi :) Vastavalt kangale ja vajadusele.

Ühe särgi ja seeliku sain pildistamiseks selga ka. Ootasin, et päike pilve taha läheks ja sain pildi ka kätte. Ülejäänud särgid nõudsid ka pildile ja pesunöör oli täpselt sobivas kõrguses. Naeratus on spetsiaalselt Terjele ;)

Pikka kaelakeed on vaja nüüd - võibolla olekski hea selles palavuses hoopis natuke pärlitööd teha? ;)

29 July 2018

Purjekatega beebitekk

Juuli alguses vahetult enne oma suuremat õmblusmaaniat õmblesin valmis kaks beebitekki. Ühte praegu veel näidata ei saa, teine aga kaunistab mu blogi postitust küll. Ma polegi nii kaua aega lapitekke õmmelnud ja lausa lust oli neid kahte teha!

Rullis. Sedasi jääb hetkel kappi seisma ja omanikku ootama :)


Lapitekk on õmmeldud puuvillastest kangastest. Osa neist on varem oma elu elanud kardinana, osa on hoopis mingid õmblusjäägid. Igal juhul sobisid nad omavahel ideaalselt kokku ja üks mereline lapitekk saigi sündida. Kangakapp just tühjemaks ei jäänud, peaks veel paar(kümmend) tekki õmblema ;)

Kandi vahele õmblesin volditud kolmnurkasid - mulle nii meeldisid need seal.


Taolist ribadena kokkuõmmeldud tehnikat olen juba ammu tahtnud teha, sest ma pidevalt imetlen sarnases tehnikas õmmeldud Krista (ehk Õmblusmamsel - link tema blogile) lapitekke. Lõpuks ometi oli põhjust see ise järgi proovida. Nii tore! Ma usun, et püüan veel millalgi samas tehnikas tekke teha :)

Tagumisel poolel tulevad tepitud purjekad ja lained hästi nähtavale.

Kogu tekk on laineliselt läbi tepitud ja ääred on kanditud diagonaalkandiga (välja arvatud triibuline osa, sinist kanti "täpselt" ei jätkunud). Tekile annab õhulisust ja pehmust mahuline vatiin. Teki suuruseks 1x1m. 

Merele!

26 July 2018

Ikka juulikuu maania - kleit ja kardigan

... või jakk. Kuidas kellelegi paremini sobib. Mõlemad samast kangast, ainult jaki puhul tuli õlgadele halli juurde panna, sest muidu poleks tõesti välja tulnud. 

See hall osa jääb pildil eriti silmatorkav, tegelikkuses ei ole kontrast nii suur

Kangas on minu mäletamist mööda pärit Uuskasutuskeskusest. Mulle nii meeldib selle värvid ja muster, koostis ainult mitte nii väga. Samas midagi looduslikku seal sees peab ikka olema, sest see kangas hingab :) Jaki lõige on Ottobrest (2/2015) ja juba neljandat korda mul kasutuses. Üks on kodus pidevas kasutuses, ühe heledamaga käin pidevalt väljas kui vaja midagi õhemat peale visata ja kolmanda heledaga samuti. Nüüd siis neljas ka, juhuks kui teised kaks heledat peaks ka jääma ainult kodus kõlbulikuks. 

Seekord ainult Manni seljas, sest ma praegu vabatahtlikult küll endale kardigani õhukese suvekleidi peale ei aja :D

Kleit, nagu näha, on samast materjalist. Nüüd ma enam ei pea seda kangatükki ühest riiulist teise suruma ja mõtlema, et oh, millal tuleb aeg... Tuli aeg ja realiseerisin oma plaanid vähemalt selle kanga jaoks. See, kui palju mul veel teostamata plaanidega kangatükke kapis on, ei oma praegu tähtsust. 

Puuvillane soonik kantideks juhtus täpselt õiget värvi olema.

Kleidi lõige on Ottobre 5/2013 tuunika lõige pikendatuna. Praegu tundub, et see on kõige parem ja mulle sobivam lõige üldse - isegi seljal ei jää kangas väga voltima (muidu ikka nõgusa selja tõttu jääb vähem või rohkem). Õmblesin lõpetuseks sama lõike järgi ka kaks maikat, needki istuvad seljas suurepäraselt :) 

Kantisin seekord puuvillase soonikuga, mis tellitud Studio Liv Fabrics FB grupist, sellise värvide sobimise korral pole küsimustki! Alläär sai veniva pistega õmmeldud, sest viimasel ajal kipun ma ise oma särkide ja kleitide alläärte õmblusi katki tõmbama. 

Linna peale (mis ma luiskan, mänguväljakule ikka!) minekuks valmis :)

Ma olen iga õmmeldud eseme puhul nüüd proovinud ka seljas asju näidata, aga uskuge mind, see pole üldse lihtne! Esiteks on mul hetk vaba aega siis kui päike lagipähe paistab, tugevad varjud ja hiiglama palav on. Teiseks pole ma üldse rahul oma poseerimisoskusega. Ma teen vist iga kord 40-50 kaadrit ja lõpuks suudan kogu kupatusest 1-2 kõlbulikku pilti välja valida. Hea, kui sedagi. Ülaloleva foto saamiseks poseerisin kõigepealt värava vahel, teisel pool väravaid ja lõpuks vastu kõiki reegleid: vastu päikest. Seetõttu ka päikeselaik mu näo kohal. Homme pean julguse rinda võtma ja koduaiast välja lippama. Ärge siis kõva häälega naerma hakake, kui üks seisab keset tänavat kolmjala ees ja klõpsib endast pilte teha ;) 

Kuna ma kleidis tehtud "selfied" suutsin telefonist kustutada, peate leppima linnavaatega :) Kleit oli seljas. Ausõna :)

25 July 2018

Juulikuu õmblusmaania: kolmas osa, kaks kleiti

Ma kunagi õmblesin endale lillelise ülaosa ja tumesinise seelikuosaga kleidi - see osutus siiani tuvastamata põhjustel mu lemmikkleidiks ja nüüdseks on juba päris ära kantud. Tuli hakata mõtlema kleidist koopia tegemisele. Õnneks kappe koristades juhtus kätte üks maani must õhtukleit, mille dekoltee mulle ei meeldinud ja mis seljalt oli pea tagumikuni avatud. Kunagi sai selle kleidiga uus aasta vastu võetud, aga see oli ikka mitmeid aastaid ja kaks last tagasi :) Igal juhul oli kleit piisavalt pikk, et seda taaskasutada - lõikasin ülemise osa maha ja õmblesin omale meeldivast kangast uue. Seejärel viisin uue kleidi Mehhiko restorani sööma :) 

Kott piilub ka käe tagant. Mõnus õhtusöök oli :P

Lilleline ülaosa on siis jällegi viskoos-polüester-elastaan vms koostisega  trikookangast, must osa polüester. Ehk saab see nüüd uueks lemmikuks ja vana saab veidi puhkust.

Kleit kogu ilus. Jällegi tõden, et vöö on tingimata vajalik.

Teine kleit on samuti ühe pikaaegse lemmiku järgi õmmeldud. Ma poleks kunagi uskunudki, et üks esimesi õmblustöid mul siiani selga rändab. Aga igal suvel tõmban oma vana liblikatega kleidi muudkui kapist välja ja viskan selga. Eks see lihtsus ole põhiline. Lõige McCall's 6264 variant A, lihtsalt seekord ei pannud rinna alla kummikanalit. Kannan natuke kleiti ja kui tekib õige tunne, siis panen :)

Manni seljas koos pruuni nahkrihmaga.

Kleidikangas on tellitud jällegi Minervacrafts.com lehelt ja seekord puhas polüester. Lihtne reisidele kaasa visata, kotti suruda või ringi liikuda - ei kortsu, võib kuuma veega pesta ja kirju kangas ei lase plekkidel välja paista. Mõnikord kulub selline ka kappi ära. 

Peale hommikust rannaskäiku on nii mõnus pärast tekk murule visata ja ise sinna pikali heita.

Mida ma järgmisena pildistama asun? Kleiti, seelikut, maikasid, jakki või hoopis beebitekki? :) Korra juba mõtlesin, et ei jäägi enam midagi pildistamiseks, aga siis tegin kapiukse lahti. Asju küll veel näidata. Homseni!

24 July 2018

Juulikuu õmblusmaania (teine osa): neerumustriline kleidike

See oli ennemuistsel aal, kui kangaid tuli kaaluga... võiks alustada selle kleidi juttu. Nimelt suhteliselt värskelt Minervacraftsi lehte avastades tellisin sealt mitu-mitu pakki kangaid ja pea oli plaane täis. Enne, kui jõudsin midagi plaanidest teoks teha, tulid teised kangad peale... Nii need jäid. Trikotaaži õmmelda tundus lihtne, viskoosist mitteveniv kleidikangas aga hirmutas.

Õmblusmaania algus. Nüüdseks on mõlemad lillelised kleidiks saanud, tumesinisest seelik :)

Õnneks oma juulikuu õmblusmaania käigus olin ühe "rannakardina" valmis õmmelnud (varsti ehk näitan sedagi) ja teise kleidi õmblemine ei tundunud ületamatu. Valisin lõikeks ammu plaanitud kleidikese Burda 2/2009 ajakirjast (mudeli nr 121 või 122) ja tahtsin maani kleiti, kuid kangast jagus vaid põlvini pikkusele. 

Diagonaalsest riideribast kummikanali õmblemine.

Ma olen viimastel aastatel ainult trikotaažist rõivaid õmmelnud, nüüd oli uudne kogemus sitsikangaga töötada, mis veel kergelt libe ka oli. Lisaks oli täitsa põnev Burdas näpuga järge ajada ja kleiti kokku saada. Kleidi tegumood on iseenesest lihtne - kahest osast raglaanvarrukad, millel keskel lõhik; taljel kummikanal ja osaliselt kummiga kroogitud kaelus. Ei mingeid lukke ega haake. 

Kuumaks suvepäevaks ideaalne - viskooskangas on jahe, lõige on avar ja õlad ei põle ära :)

Kaeluse õmblemine oli muidugi omaette ooper - selleks hetkeks olin vist otsustanud, et tean täpselt, kuidas teha... Ütleme siis nii, et päris ikka ei teadnud. Õmblesin diagonaalkandi kaelusesse, kinnitasin selle täies mahus ära ja siis sain aru, et 10 ja 11 sentimeetri pikkuseid kummijuppe on väga raske täpselt õigesse kohta (õlgadele ja ette keskele) ajada. Harutamine pidi meistriks tegema ja nii ma siis harutasin. 

Mann oli seekord nõus pärlitega poseerima - kleit eest ja tagant.

Lõike ma ajasin millalgi eelmisel suvel Burdast maha, sest kindel plaan oli endale maxikleit õmmelda. Kui ma olin sellest kangast kleidi tükid välja lõiganud ja leppinud faktiga, et 2m kangast maani kleiti kuidagi ei saa, siis leidsin oma üüratutest kangakuhjadest ka selle kanga, mis algselt kasutusse pidi minema. Nüüd jääb aga see 4m kangast järgmist õmblusmaaniat ootama :D 

Üritasin elulõngaga poseerida, aga see tahtis pildilt plehku panna...

Õnneks lubab ilmateade juuli lõpuni kuumasid suveilmasid ja ma saan kleidi mõnuga sisse kanda hoolimata sellest, et tegu pole üldse minuliku kleidiga. Parem see kui mitte midagi ;)

Järgmiste õmblustöödeni!

Juulikuu õmblusmaania (esimene osa): kaks maikat ja jakk

Blogis on jupp aega vaikus olnud, kuid õmblusmasin on sel ajal hoogsalt töötanud. Jaanipäevast saati on mul olnud meeletu õmblustuhin. Mis on loomulikult suurepärane mu riidekapi jaoks - uusi särke, kleite ja jakke (kardigane) koguneb ja ehk ma ei pea järgmine kord välja minnes juukseid peast kitkuma. Tegelikult on kõik jällegi pigem igapäevased rõivad, aga asi seegi :) 

Väike hunnik tehtud töödest :) Siin päris palju puudu asju.

Nüüd, puhkusel olles, on hea oma töid järjest üles pildistama hakata ja siia blogisse jäädvustada. Esiteks täitsa tavaline maika, mille jaoks kasutasin Studio Liv Fabrics FB grupist tellitud nootidega kangast. Seljaosale sai tavaline must ja kantideks hall puuvillane trikotaaž. Ma tükk aega ajan taga head, hästi istuvat ja meelepärast maikalõiget, see kahjuks on natuke suur ja õlgadest lai. Kuumal päeval pole samas sel viga - jätab tuule jaoks ka ruumi :)

Pildistamise päeval küll pikki pükse jalga panna ei suutnud. Nii ägedalt soe ilm oli!

Maika seljas, tuli peale visata jakk, mille inspiratsiooni sain netis nähtud jaki pildilt. Mulle nii meeldib see kombinatsioon mustast, hallist ja erksasat roosast. Kangaks on ponte roma trikotaaž (viskoos, polüester ja elastaan), tellitud Minervacraftsi lehelt just selle projekti jaoks. Jaki lõige on Ottobre 5/2015 ajakirjast, väikeste muudatustega. Algselt oli plaanis kandiliste kraenurkadega jakk teha, kuid töö käigus tekkis hoopis sallkrae moodi äär ja ma olen sellega palju rohkem rahul. Kui nüüd sügisel jahedamaks läheb, on hea jakk teksade ja maika peale visata ning jalutada :)

Mann pidi igav poseerija olema aga vähemalt saab lähedalt ilusad pildid teha :)

Teine maika on jällegi Minervacrafts.com lehelt tellitud kangast. Mulle tohutult meeldib imeilus mustal taustal lilleline viskoostrikotaaž ja tõenäoliselt oli see sel hetkel ka allahinnatud. Lõige on Ottobre 5/2010 ajakirjast, jätsin lihtsalt varrukad ära. Seda maikat saab nii pidulikumal sündmusel kui ka argipäeval kasutada - oleneb, millega paari paned :) See paneb mõtlema, et võiks mõne pidulikuma musta seeliku endale õmmelda ja must pitsiline kardigan kuluks ka ära...


Nüüd siis ots lahti tehtud, ehk varsti näitan järgmisi töid oma õmmeldud hunnikust ;)

19 June 2018

Tagasihoidlikult edev kott

Mul on uus kott! Õmblesin nii masinal kui käsitsi, tikkisin ja imetlesin. Viimast vist isegi liiga palju, sest aega võttis selle tegemine. Kogu loo jutustamiseks tuleb suunduda talvepäeva, mil õnn mu õuele sadas... Mitte lumi, vaid mööblikanganäidised! Nimelt sain kõne armsalt inimeselt, haarasin noorema lapse kaenlasse ja sõitsin kohale - selleks, et auto pagasnik otsast otsani kanganäidiseid täis laduda :)

Õnneks (vahel ma mõtlen ka kahjuks) ei jäänud kõik need mulle endale. Ahnus on suur küll, aga mul hakkas kahju nendest teisest kahest kangahoolikust :D Igal juhul jagasin selle rõõmuhunniku kolmeks ja nüüd jõudsin enda hunnikust ehk 1/30 õmblemiseni :D Kott ju selline keskmist sorti, mitte lõputult mahukas märss. 

Kaks alumist suurt tükki läksid esi- ja taguküljeks, teistest tulid luku äärde ribad ja kaunistuse ruudud.

Mõte kunstnahast kotte teha oli kohe, tahtsin lapitehnikat proovida aga ükski idee polnud päris SEE. Pinterestis jäi silma üks nahatükkide ja (vist) pärlitega kaunistamisviis, mida ma nüüd koti peal omamoodi kasutasin. Erinevaid naharibasid oli ju palju ja osad nii peened, et väga muuks ei sobi. Pärleid on mul ka varasemast ohtralt alles, nii hea tunne oli need käiku lasta.

Lõigun ribasid ruutudeks - "massitöö"

Õnneks pärlite ja kunstnahatükkidega kaunistamist sai teha laste piltide joonistamise, söögitegemise ja muu kodumajanduse kõrvalt. Ladusin aga kõik jupid karbikaane sisse ja vedasin mööda elamist endaga kaasas. 

Ettevalmistused tehtud, nüüd tuleb need kõik kotile õmmelda.

Kunstnaha sujuvamaks õmblemiseks ostsin Karnaluksist teflontalla. See libiseb tunduvalt paremini edasi kui need metallist tallad, mis muudkui kinni võtsid, kui pealt poolt õmmelda üritasin. 

Pahupoolel polnud mingit muret, kuid luku ümbert teppimisel metalltald hästi edasi ei liikunud. Siis tuli meelde, et ostsin ju teflontalla!

Koti voodriks õmblesin õmblusmasinatega kanga - mulle nii meeldib!

Koti sang on metallkett, mille lülide vahele on põimitud nahariba. Sanga ostsin koos kotiga Humanast  4€ eest :) Seda ridiküli oleks saanud kanda küll, aga sellises värvitoonis polnud päris minu maitse ja mõned kohad olid koledaks kulunud. Ma lõikasin koti lahti ja sain endale uue tarvis lõike. Jupikese koti küljest lõikasin aga tükkideks ja õmblesin selle samuti koos pärlitega uue koti peale - siis on sang sobib kokku uue kotiga. 

Humanast pärit kott - sellist ma otsisingi oma koti jaoks!

Tikkimistöö edenedes kadus järsku motivatsioon - kas nii ikka sobib ja äkki on liiga edev? Äkki hakkab hõõruma või jääb igale poole kinni? Eks nüüd, kui kott valmis, tuleb lihtsalt kasutada ja jälgida, mida edaspidi teisiti tegema peaks.

Tikkimistöö vaikselt edeneb.

Lõpuks õmblesin viimased pärlid ja kunstnahatükid kotile ning ühendasin voodri ja pealse. Koti ülemine äär muutus sangade aasade juurest nii paksuks, et ma masina alla seda enam panna ei julgenud. Seega tuli ülevalt äär hoopis käsitsi teppida. Algul mulle see mõte üldse ei meeldinud aga hiljem mere ääres enda kätetööd pildistades ei häirinud enam midagi. 

Mu jalanõud sobivad ideaalselt selle kotiga kokku :)

Jupp jupi haaval, ruut ruudu järgi.

Mis ma järgmise kotiga teisiti teeks? Esiteks teeks umbes 5 cm laiema ja mõned sentimeetrid kaotaks sügavusest. Teiseks õmbleks eraldi kotipõhja osa. Kolmandaks leiaks viisi, kuidas ka küljeõmblused maha teppida või need üldse ära jätta. Neljandaks - uue koti kaunistan kindlasti teistmoodi, sest kahte samasugust pole ju mõtet teha. Viiendaks on ka tõenäoliselt midagi, aga see enam ei tule meelde.

Praeguse kotiga olen tegelikult väga rahul ja sellest saab mulle suveks hea seltsiline. Mahutab veepudeli, rahakoti, pisikese esmaabikoti, taskurätikud ja muud pudi-padi, mida ma alati kaasas kannan. Emade värk ju! Samas on piisavalt väike, et ka ilma lasteta välja minnes kaasa haarata. 

Koti sees on ühel küljel lukuga tasku ja teisel küljel kaks lahtist taskut asjade paremaks organiseerimiseks. Välimisse lukuga taskusse saab panna kõik kiiresti vajatavad esemed.

Isegi randa sobib! ;)