19 June 2018

Tagasihoidlikult edev kott

Mul on uus kott! Õmblesin nii masinal kui käsitsi, tikkisin ja imetlesin. Viimast vist isegi liiga palju, sest aega võttis selle tegemine. Kogu loo jutustamiseks tuleb suunduda talvepäeva, mil õnn mu õuele sadas... Mitte lumi, vaid mööblikanganäidised! Nimelt sain kõne armsalt inimeselt, haarasin noorema lapse kaenlasse ja sõitsin kohale - selleks, et auto pagasnik otsast otsani kanganäidiseid täis laduda :)

Õnneks (vahel ma mõtlen ka kahjuks) ei jäänud kõik need mulle endale. Ahnus on suur küll, aga mul hakkas kahju nendest teisest kahest kangahoolikust :D Igal juhul jagasin selle rõõmuhunniku kolmeks ja nüüd jõudsin enda hunnikust ehk 1/30 õmblemiseni :D Kott ju selline keskmist sorti, mitte lõputult mahukas märss. 

Kaks alumist suurt tükki läksid esi- ja taguküljeks, teistest tulid luku äärde ribad ja kaunistuse ruudud.

Mõte kunstnahast kotte teha oli kohe, tahtsin lapitehnikat proovida aga ükski idee polnud päris SEE. Pinterestis jäi silma üks nahatükkide ja (vist) pärlitega kaunistamisviis, mida ma nüüd koti peal omamoodi kasutasin. Erinevaid naharibasid oli ju palju ja osad nii peened, et väga muuks ei sobi. Pärleid on mul ka varasemast ohtralt alles, nii hea tunne oli need käiku lasta.

Lõigun ribasid ruutudeks - "massitöö"

Õnneks pärlite ja kunstnahatükkidega kaunistamist sai teha laste piltide joonistamise, söögitegemise ja muu kodumajanduse kõrvalt. Ladusin aga kõik jupid karbikaane sisse ja vedasin mööda elamist endaga kaasas. 

Ettevalmistused tehtud, nüüd tuleb need kõik kotile õmmelda.

Kunstnaha sujuvamaks õmblemiseks ostsin Karnaluksist teflontalla. See libiseb tunduvalt paremini edasi kui need metallist tallad, mis muudkui kinni võtsid, kui pealt poolt õmmelda üritasin. 

Pahupoolel polnud mingit muret, kuid luku ümbert teppimisel metalltald hästi edasi ei liikunud. Siis tuli meelde, et ostsin ju teflontalla!

Koti voodriks õmblesin õmblusmasinatega kanga - mulle nii meeldib!

Koti sang on metallkett, mille lülide vahele on põimitud nahariba. Sanga ostsin koos kotiga Humanast  4€ eest :) Seda ridiküli oleks saanud kanda küll, aga sellises värvitoonis polnud päris minu maitse ja mõned kohad olid koledaks kulunud. Ma lõikasin koti lahti ja sain endale uue tarvis lõike. Jupikese koti küljest lõikasin aga tükkideks ja õmblesin selle samuti koos pärlitega uue koti peale - siis on sang sobib kokku uue kotiga. 

Humanast pärit kott - sellist ma otsisingi oma koti jaoks!

Tikkimistöö edenedes kadus järsku motivatsioon - kas nii ikka sobib ja äkki on liiga edev? Äkki hakkab hõõruma või jääb igale poole kinni? Eks nüüd, kui kott valmis, tuleb lihtsalt kasutada ja jälgida, mida edaspidi teisiti tegema peaks.

Tikkimistöö vaikselt edeneb.

Lõpuks õmblesin viimased pärlid ja kunstnahatükid kotile ning ühendasin voodri ja pealse. Koti ülemine äär muutus sangade aasade juurest nii paksuks, et ma masina alla seda enam panna ei julgenud. Seega tuli ülevalt äär hoopis käsitsi teppida. Algul mulle see mõte üldse ei meeldinud aga hiljem mere ääres enda kätetööd pildistades ei häirinud enam midagi. 

Mu jalanõud sobivad ideaalselt selle kotiga kokku :)

Jupp jupi haaval, ruut ruudu järgi.

Mis ma järgmise kotiga teisiti teeks? Esiteks teeks umbes 5 cm laiema ja mõned sentimeetrid kaotaks sügavusest. Teiseks õmbleks eraldi kotipõhja osa. Kolmandaks leiaks viisi, kuidas ka küljeõmblused maha teppida või need üldse ära jätta. Neljandaks - uue koti kaunistan kindlasti teistmoodi, sest kahte samasugust pole ju mõtet teha. Viiendaks on ka tõenäoliselt midagi, aga see enam ei tule meelde.

Praeguse kotiga olen tegelikult väga rahul ja sellest saab mulle suveks hea seltsiline. Mahutab veepudeli, rahakoti, pisikese esmaabikoti, taskurätikud ja muud pudi-padi, mida ma alati kaasas kannan. Emade värk ju! Samas on piisavalt väike, et ka ilma lasteta välja minnes kaasa haarata. 

Koti sees on ühel küljel lukuga tasku ja teisel küljel kaks lahtist taskut asjade paremaks organiseerimiseks. Välimisse lukuga taskusse saab panna kõik kiiresti vajatavad esemed.

Isegi randa sobib! ;)